olen täiesti hullumas. eile hommikul rääkis minu seitsmene tütar, et eelmisel hommikul, kui ta isa kaissu läks, ajas isa talle käe püksi ja silitas ja kui laps ütles ära tee, siis lõpetas ja keelas lapsel sellest mulle rääkida, kui laps kaisust ära tuli
mõtlesin et laps fantaserib, kuigi mulle jäi mõistmatuks, kust sellised mõtted tulla võivad lapsele. rääkisin lapsega uuesti ja tema jäi endale kindlaks, et see oli ikka päriselt, kuigi vahepeal ütles et unes. ja ütles et varem pole miskit sellist olnud.
olin shokeritud ja helistasin mehele(laps oli sel ajal õues), lootes, et saan miski mõistliku seletuse asjale, kuigi ega seda vist polegi siinkohal ja mees algul ütles et loll jutt siis aga ütles et oli jah nii ja ta ei tea miks ta seda tegi....peas on kõik sassis...kellegagi rääkida ei julge...peas vasardab ainult et ta on pedofiil ja ma ei tohi teda lapsega kokku lasta enam...ma ei saa ju olla kindel, et seda enam ei juhtu, kuigi ta ise ütleb et saab aru et see oli täielik idiootsus ja seda enam ei juhtu....miks miks miks on mu küsimused
ta isegi ütles minu olevat selles süüdi, olen nimelt viimasel ajal väga ebaseksuaalne olnud, aga jumal küll, läinud mõne naise juurde siis, milleks oma lapsele midagi sellist teha
samas laps armastab isa ja ju siis pole seda varem tõesti juhtunud, sest arvatavasti oleks ta siis isast mingil määral eemaldunud
kardan et seekord ei ole enam miskit teha peale laialiminemise, sest ma ei taha armastada inimest kes pilastab iseenda last ja nüüd siis...kuidas ma omati selgitan lapsele, miks ema ja isa enam koos ei ela ja kui praegu lahku minna, võib laps üüdistada äkki isennast selles, et ta mulle toimunust rääkis. oehh, kas on võimalik, et see juhtuski ainult korra? miski täielikult idiootne liigutus, mida teha, palun soovitage, tahaks rääkida mõne inimesega, kes sellistest asjadest rohkem teab, aga ei oska kuhugi pöörduda...miks ometi minuga selline asi pidi juhtuma????? tahan jalga lasta ja seda meest enam mitte näha iialgi, samas tahaks mõista ja aru saada...tahtsin ju temaga elada, kuniks seda elu on, tahtsin olla pere, armastan ju teda, aga ma ei saa lasta tunnetel hetkel vgalitseda, tahan mõitsusega võtta asja, aga hetkel mul seda mõistust lihtsalt pole on vaid segased mõtted tunded ja küsimused ja takkatippu, ei ole mul mitte kuhugi minna oma lastega.kodus kasvamas veel üks pisipisike beebi ja seega pole mul võimalik teenida ise elatist, et korter üürida, aga tütrel seisab koolitee ees.....tahaks lahinal nutta, aga ei saa laste nähes ju.
ja ma ei tea, ei tea, mida lapsele öelda, kui ta küsima hakkab selle kohta ja kui mehega teed lahku lähevad, siis mida lapsele öelda, ma ei sa ju talle öelda et issi opn pedofiil? millist valu selline asi võib teha ühele pisikesele hingele
kas on võimalik üldse sellist asja andestada...ega vist....
palun aidake, soovitage, suunake....
Kahjuks on suvi selline aeg, kus vastajad ei pruugi igal päeval levialas olla ja nii olete oma kohutava murega mitu päeva üksi olnud. Ehk olete siiski leidnud, kuhu pöörduda...
Mida oskan öelda... Muidugi on see kohutav ¹okk. Alul ei usu ja siis löövad tunded ülepea kokku: viha, hirm, mõistmatus, süütunded, kahetsus jm. Praeguseks hakkavad ilmselt juba mõtted liikuma.
Tahan kõigepealt tunnustada, et võtsite oma last ja tema juttu tõsiselt ning asusite kohe asjas selgust nõudma. See on parim,mida sellises olukorras oma lapse heaks teha saite. Sageli ei suuda emad lapsi uskuda ja sel juhul kogeb laps täielikku hülgamist. Teie olete aidanud oma tütrel säilitada kindlustunnet ja turvalisust ning kindlasti on Teie kindlameelsest tegutsemisest abi juhtunust ülesaamisel.
Oluline on kiita tütart julge ja kindla tegutsemise eest, öelda, et ta tegi õigesti, öeldes isale "ära tee" ja rääkides juhtunust kohe Teile. Võite tõesti tunda uhkust oma tütre üle. Tähtis on teada, et see pole tema süü. Ja mingeid õigustusi täiskasvanu käitumise kohta ei või lapsele rääkida. Isa peaks kindlasti Teie kuuldes lapse ees vabandama ja ütlema, et see, mis ta tegi, oli vale.
Ka Teie ei ole juhtunus süüdi. Täiskasvanu vastutab ikkagi ise oma tegude eest. Isegi, kui Teil puudusid seksuaalsuhted, ei õigusta see isa tegu ega tee Teid selle eest vastutavaks.
Kuigi toimunu on ehmatav ja lubamatu, ei ole tegemist ilmselt siiski pedofiiliaga, vaid lapse seksuaalse väärkohtlemisega.
Loomulikult on tähtis tagada lapse turvalisus. Küllap olete juba isegi mõelnud võimalustele, kas magada lastega eraldi toas või olla selgusele jõudmiseni eraldi.
Toimunut tuleks käsitleda vastava ettevalmistuse saanud psühholoogiga, keda võib leida näiteks Tartu Laste Tugikeskusest või Tallinna Laste Tugikeskusest (Asula tn.11). Üksi on raske tulla toime kogu segaduse ja tunnetega. Koos psühholoogiga võib olla kergem jõuda selgusele, kuidas edasi minna. Maailm pole ju enam päris endine. Andestamine on protsess, kus sihilejõudmise tuleb pikk tee läbi käia.
Võite ka kirjutada või helistada otse Perekeskus Sina ja Mina kontaktisikutele, et saada konkreetsemalt infot, kuhu pöörduda.
Kohalikule lastekaitsetöötajale peaks juhtunu kohta tegema avalduse. Piinlikkusest püütakse sellised juhtumid sageli maha vaikida. Kuid just adekvaatne tegutsemine esmakordsete juhtumite korral võib ära hoida hilisemad taolised väärteod sama isiku poolt.
Veelkord tunnustus ja kiitus Teie tütrele ja Teile endale!
Meelekindlust!
Üldiselt oli seda väga hirms lugeda. Mõelda, et teie mees läks teise aise asemel oma tütart kobima!!!! Kui see ei ole pedofiilia siis mis veel. Minge tema jurest ära ja ruttu. Samas kui olete läinud siis pedofiil jääb pedofiiliks ja olees kaitsnud oma tütart jääb küsimus ega ta teiste tütardele ligi ei hakka ajama... Kõige õigem oleks politseisse ka teada anda ning hoiatada teisi lapsevanemaid. See on raske ma tean aga te ei andestaks endale kunagi kui selgub et on ka teisi ohvreid. Ja teie tütar ei andestaks seda samuti. Rääkige oma tütrega ja tehke nii et ta seda mitte unustada ei üritaks vaid loomulikult unustaks ilma paha maiguta suus.
Ja siis on pedofiilia iga lapsevanema hirm. Olge tugev ja tegelege sellega nii nagu on õige ning andke ka teada mis tegite.
