olen 5,5 aastase tütre ema.. olen oma elus paljugi üle elanud, ja ma ei salga,et ka mõne vea teinud, millest nüüdseks olen õppinud! jäin üksi kui laps oli 1a ja 4 kuune, avastasin siis, et mu kaaslane petab mind, see muidugi pehmelt öeldud, sest paaril viimasel koosoldud kuul ei viibinud nädalalõppudel kodus, õnneks olin suutnud selleks ajaks poole kohaga töö endale hankida... last hoidis lapsehoidja, kes, hiljem selgus, ka ilma jamasid korraldamatta ei lahkunud. ühesõnaga olin avastanud om akaaslase ebatruuduse ja ta endajuurest kohe minema saatnud... ei ole kun agi olnud nõus "teist" mängima. arvan et siit mu kannatuste rada algaski. jäin üksi.. oli korter suht norm ppriga, kui dsiis selgus,et perenaine tahab korteri maha müüa, ma kas ostan selle ära või kolin välja!! nagu aru saada, mul seda raha ei old. vahetasin töökoha täiskohaga töövastu, üürisin uue korteri ja lapsehoidja tuli kaasa. hiljem selgus,et lapsehoidja oli ennast paarikuu jooksul toruotsa unustanud mobiiliga rääkima üsna mitmeks tunniks.. kui summa kokku sain , ei old see ei vähem ega rohkem kui 3800 . kuid siis oli ns unnitud tast loobuma ja uut lapsehoidjat ei leidnud enam.. ja üür oli ka ikka üksi maksmiseks liialt kallis,,, nii ma siis oma kodinad haarasin ja ema juurde kolisin koos oma 1a 8 kuuse tirtsuga. emaga ei old ka läbisaamine kõige parem.. vahetasin vahepeal uuesti töökohta.. kuid kõik läks allamäge.. lapse sain lasteaeda, 9 km kaugusele vallas, sest ei old ju linna sisse kirjutatud .. koku mu raha läks lapse lasteaeda vedamisele ja maksudele. sai poolteist aastakest kuidagi läbi aetud,, kuid siis hakkas see krooniline rahapuudus eriti häirivaks muutuma... ma ei suutnud vaadata oma lapsele silma ja öelda igale asjale, et emme ei saa sulle seda osta, sest emmel ei ole raha.. ja ema käest ei saa ju ka lõputult küsida ja sõltuda... võtsin vastu väga radikaalse otsuse... mida senini kahetsen,,, otsustasin minna välismaale tööle, et veidi lisa teenida.. pidin olema ära aastakese ja siis tagasi tulema või lapse järgi tooma... olin väga kurb ja rõhutud meeleolus, sest mul on oma lapsega äärmiselt lähedane suhe.. meenutan siiamaani kuidas me telefonitsi rääkisime ja mõlemad nutsime.. mull läks välismaal olles paari kuga pea ?pool halliks... j a ma olin siis vaid 24.. tõin siis 2 kuupärast lapse järgi... järgmine viga.. see nullis kõik ja me pidime ilma igasugu kasumita tagasi tulema.. rahakotis oli täpselt 2 krooni kui kodumaale saabusin.. mu elu õudsaim kogemus.... läksin kohe koolitusele kui saabusin, õppisin eriala selgeks ja asusin tallinna tööle, kuan väikelinnas sellisele erialale tööd ei ole... sain ok töökoha ja palk oli ka oka.. aga kuna ei omanud sissekirjutust ei saanud ka last järgi tuuan... kuigi käisin kõik vabad päevad teda vaatamas... üksi lihtsalt ei ole võimalik toime tulle selliste probleemidega... nüüdseks olen ka selle töökoha vahetanud ja lapsegi enda juurde linna toonud, sellega on kaasnenud omajagu probleeme... aga põhjus miks sellest kirjutan on see, et, hiljuti kritiseeris, üks pereringi tuttav mu otsust laps enda juurde siiski tuua. unustasin mainimata ka seda et käin ülikoolis ka veel. lapse enda juurde toomise kohta, küsis ka mu eelmine ülemus, et kas laps isis tahtis tulla või!?!?
appiiii.. mulle tundub, et mu mõistus hakkab kaduma.. ei oleks asi nii hull kui üks inimene nii ütleb, aga kaks inimest see on minu jaoks jubas liig...
Tere! Oled väga palju viimaste aastate jooksul läbi elanud. Ületada on tulnud palju raskusi seoses töö, kodu ja lapsega. Alati ka kõige lootusetumana tunduvas olukorras oled püüdnud leida parima lahenduse. Mitte jääda seisma ja anda alla!
Sageli tagant järgi mõeldes tunduvad meie mõned otsused „valed”. Et oleks pidanud tegema hoopis nii või naa. Tõesti hiljem on meil oluliselt rohkem informatsiooni ja meile tundub, et „Oh kuidas sain küll nii rumal olla!”. Samas ei tea kunagi, kuhu oleksime siis jõudnud kui oleksime valinud teise tee. Teeme alati otsused meile kättesaadava info põhjal ja valime selle kasuks, mis tundub meile antud hetkel kõige parem valik. Loomulikult õpime igal sammul ja järgmisel korral teeme võib-olla risti vastupidi. Enesesüüdistamine on aga kurnav rada, mida mööda astuda. Tegemist ei ole läbikukkumistega, vaid tagasisidega, mida saame väga edukalt järgmiste otsuste langetamisel kasutada!
Kirjutate, et nüüd oled kuulnud kriitikat lähedaste seas tuua oma laps uuesti enda juurde. Kõrvalseisjate silmad ja suu võivad olla väga teravad. Sa soovid oma lapsele parimat. Kasvamine koos oma emaga on parim, mis lapsele pakkuda. Kui laps on päeval hoitud (ajal kui olete tööl, koolis), laps on õnnelik ja ta saab oluliselt rohkem oma emaga koos olla…
Lähedaste sõnad võivad teha väga palju haiget. Ühest küljest loomulikult on tõenäoliselt ka neil parimad kavatsused. Mida nüüd ette võtta? Sõltub sellest, mida soovid sa ise. Üks võimalus on sõnu lihtsalt ignoreerida ja öelda endale, et need ei puuduta mind. Sealjuures ei tohi sinu sisse ei jääda halba tunnet kripeldama! Vastasel korral mõjutab see paratamatult teie edaspidiseid suhteid.
Teine võimalus on omavahel sellest rääkida. Räägi, mis sinu sees toimub, kui. „Sinu sõnad …, tegid mind väga kurvaks. Ma ei taha, et see meie suhteid rikuks. Minu jaoks on väga oluline sinu arvamus ja toetus (loomulikult juhul kui see on)… jne. Püüa rääkida läbi iseenda, väldi süüdistusi ja hinnanguid (sa oled nii hoolimatu ja kalk). Samuti kui sinu jaoks on oluline, et ta mõistaks sinu otsuse tagamaid, siis selgita „Ma arvan… Minu jaoks on oluline…. Samuti kuula ka vestluspartner ära. Sellisel viisil jõuate suurema üksteise mõistmiseni.
Alati on ka valik selle inimesega mitte suhelda. Saame valida inimesi, keda tahame, et oleksid meie ümber. Kui sa aga tunned, et see ei ole sinu jaoks sobiv lahendus (tunned end endiselt halvasti), siis tuleks kindlasti asjad selgeks rääkida.
Viimased aastad on olnud sinu pere jaoks rasked. Pidevalt on tulnud võtta oma energiavarud kokku ja pingutada. Need jõuvarud ei ole põhjatud. Kindlasti vajad aega ka iseendale, et oma tassi täita. Siis jaksad ka ümbritsevatele rohkem anda. Hiljuti ilmus üks vahva raamat „Kui täis on Sinu tass?” Soovitan seda lugeda ehk saad mõtteid, kuidas oma tassi eest hoolitseda.Armastust!
Kui on töökoht OK ja palk OK miks sa siis lippad ühest kohast teise? Hea töö ja palk annavad ju võimaluse endale püsivat kodu soetada mis on minu meelest lapsele kõige olulisem.Kardan, et kui sa mööda ilmaratast edasi jooksed satud peagi lapsega konflikti.Võiksid pöörduda psühholoogi poole sest sinu ebakindlust ja närvilisust on tunda läbi arvutiekraanigi.
asi selles, et kui lapse järgi tõin ja kooli läksin, siis ei saand enam meeletult üeltunde teha ja palk laskus 2900-3300 piirile.. kui avalduse kirjutasin, siis tuli direktor rääkima ?palga võimalustest... oleksin kuus juurde saanud ehk 200-300 krooni, kahjuks ei ole see minujaoks väljavaade. ok oli palk siis kui ennast jäägitult tööle pühendasin nüüd üksikemana, ei saa ma seda kahjuks endale enam lubada.... töö peab andma mulle rohkem kui võlgasid...
olen närviline ja tean seda, ning tegelen sellega...
kuid õnneks on mul sõpru, kes mind mõistavad ja toetavad... vahest tundub, et tänu nende mõistmisele ja toele on mul jõudu edasi minna ja püüelda...
ilmselt kannatan kerge masenduse all, kuid milline raskustes ja vääritimõistetud inimene ei ole seda.
oma lapsega on mul väga lähedane suhe, alati kui on oodata mingit muutust elus, siis tavitan teda, õigel ajal ja me arutame võimalikud võimalused ja muutused läbi, et ei oleks arusaamatusi ning vääritimõistmisi..
ka enda "tassi" püüan ikka aegamööda täita, ei õnnestu küll alati servini täita.. aga lisa ikka saan... mul on oma hobi millega mulle meeldib tegeleda, luban teinekord endale ka midagi, mis mul meele heaks teeb.. teinekord on küll väikesed süümekad, kuid mõistan, et see on ainult meie hüvanguks... laps ei kannata puudust elementaarsete asjade osas. olen talle teinekord rohkematki lubanud...
oma vanuse kohta on ta väga iseseisev ja tubli...
tahan saada oma elu jutti ja mida rutem seda parem, sest hing ei suuda pealt vaadata, kuidas lapsel jäävad lapsepõlve muretud rõõmud nautimata....
kuid vaatamata raskustele,olen siiski nendest millalgi ikka välja tulnud, loodan et hiljemalt uue aasta alguseks peaks meil kõik ok olema.. seda küll, ehk meie koosolemise aja arvelt, kuid see on seda väärt. eelistan veeta lapsega veidi vähem aega koos, aga seda siis juba rahulikumana ja kvaliteetsemana, et suudaksime seda mõlemad nautida.
soovisin, lihtsalt teada, mida arvavad sellest loost teised. mulle ei mahu siiamaani pähe, et kuidas on võimalik üldse, kahelda selles et kas on ikka õige, et ema toob lapse enese juurde
oma otsuses ei kahtle, olen ehk veidi shokeeritud, sest ei osanud sellist suhtumist oodata...
kuna, kuulsin lähedase arvamust "kogematta pealt"kui ta sellest teistele liiga kõvasti rääkis. ei ole veel otsustanud, kas ütlen talle seda kuidas see mulle mõjus- ehk isegi on sellest midagi kasu talle...
talle kui meesterahvale, ei tea kas jõuab kohale,
ei kannata ebakindluse all , tean täpselt mida elult tahan, ent seda saavutada ei ole nii lihtne ja alla anda ei kavatse, käin regulaarselt psühholoogi juures, ei ole probleeme sellega... soovisin vaid teada teiste arvamust ja oma kodu soetamine ei pea alati olema eesmärk omaette, kahjuks ei ole see kõigile võimalik ja kõik alati ei peagi seda tegema... oluline on lapsele siiski ema ja tema läheduse ning mõistmise ja usalduse olemasolu... ei usu et "oma" pangalaenuga soetatud kodu lapsele nii oluline on sest kõigil ei ole see võimalik
oma kodu tuleb omal ajal,... siis kui selleks on soodsad olud.. emotsionaalsed vajadused on siiski minu jaoks olulisemad kui materiaalsed, kuid sedagi muidugi mõistlikkuse piires
armastan oma last ja tema armastab mind
See oli kõige loomulikum asi, mida teha said. Tunnen ema, kes mehest lahku minnes jättis oma 2a. ja 4a lapse ämma juurde, kes neid kasvatas 6 aastat. Laste isa töötas pikamaa autojuhina ja käis kodus paar korda kuus, ema aga tegeles endale uue mehe otsimisega. Lastega suhtles telefoni teel heal juhul korra nädalas. Nüüd on need lapsed lõpuks mõnda aega elanud koos ema, ja tema uue perega. Vanem poiss on praegu 14 ja kui ausalt öelda, siis jõhkramat käitumist oma emaga annab otsida, kõik mida ema teeb või ütleb ei kõlba poisi arvates kuhugi, ta lausa mõnitab oma ema kogu aeg. See laps ei suuda mitte kunagi vist andestada, et ema ta maha jättis. Väikem poiss on 12 ja küsib iga kord kui ema kodunt välja läheb, kas ta ikka tuleb tagasi. Seda on nii valus vaadata. Ema elu on praegu stabiilne, mees kõrval korralik, liigagi hea minu arvates tema jaoks, läbisaamine endise mehega ka normaalne, lapsed läksid nüüdki koolivaheaja alguses nädalaks isa juurde. Aga see ema jääb tookord tehtud vigade eest maksma elu lõpuni. Oma lapsi ei jäeta mitte kunagi maha, ükski paar uusi pükse või mänguasi ei asenda ema soojust. Kasvavale lapse on tegelikult vaja väga vähe.Laps vajab maailmas kõige rohkem emaarmastust ja lähedust ja mitte keegi teine ei saa seda asendada.
mina leian, et sa tegid õigesti - lapse koht on ema juures (välja arvatud muidugi lastkahjustavad juhud ja seda sinu puhul küll ei tuvasta)
kui see, kes ütles, on lihtsalt mingi peretuttav ja veel meesterahvas - unusta ära. Tõesti. Esiteks ei saa mehed iial mõistma emaarmastust ja emasüdant - kui siis ainult oma ülehoolitseva ema poolt (kuid ka siin on armastuse objektiks olemine hoopis midagi muud armastuse jagaja rollist) Teiseks - see on suvaline inimene tänavalt. Peretuttav - nojasiis. Tema asi ei ole toppida oma nina sinu ellu. Kelleks ta end peab?
Ma mõistan, kui seda oleks öelnud ema või keegi teine lähedasem inimene - sel juhul oleks mina ka endast väljas.
Praegu aja pea püsti ja ole enda üle uhke. Sa annad endast kõik, et lapsel oleks hea ning see ongi meie, emade, kohus!!
tänan teid toetuse eest see oli mulle väga oluline... olen püüdnud terve elu tegutseda oma südame järgi... et teha seda mida süda õigeks peab... kui mina ei suuda lapseta ja laps minuta.. siis ei ole siin ilmas mitte mingit muud võimaluse raasugi, kui see, et toon lapse ensejuurde... meile on koos jagunud palju rõõmu ja vahel kui vaatan, teda,et kui iseseisev ta juba on.. või kui hommikul teeb kohvi ise valmis ja toob mulle voodisse.. siis tulevad lausa pisarad silma .. või kui pean hilja töölt tulema siis helistab, et nüüd võin tulla...et voodi mulle on tehtud... ta on kohe selline hoolitseja..
ja nüüd kui ta paariks nädalaks vanaema juurde maale läks.. siis tunnen jälle kuidas teda igatsen ... ka tema poolt tunnen mõningat ebakindlust, sest sisimas ta kardab, et ei saa enam minu juurde tagasi.. aga kinnitan alati üha uuesti ja uuesti talle, et midagi sellist ei juhtu enam kunagi... arvan, et ta isegi teab seda,,, aga sisimas ikka kahtleb... ja see teeb mu südame ikka eriti kurvaks... niikaua kui olen tööl on ok.. aga kui oli vahepeal üks vabapäev.. ja ma läksin sõbranna juurde päevitama siis tundsin ikka väga sandisti, et ei saanud seda päeva temaga veeta.. nii oleksin tahtnud temaga olla....
aga õnneks lähen juba pühapäeval maale tema juurde ja me saame jälle koos olla... siis läheme randa ja käime ehk mõnd põnevat kohta külastamas.. mõnd muuseumi... sest ta on ikka selline muusemide fänn.. me linnas oleme ka paljudes muuseumides käinud..ja ükskord ta siis küsis mu käest, et millal me siis sinna kunstimuuseumi läheme : ma olin ta soovist üllatunud... kuid samas oli hea meel ka.... nii et annan endast kõik... et ta vähegi kurvad sündmused, mis on seotud minust eemalolekuga unustaks.. või siis vähemalt ei jääks talle sellest mõrudat maiku suhu
. Samuti kuula ka vestluspartner ära. Sellisel viisil jõuate suurema üksteise mõistmiseni.
nüüd üksikemana, ei saa ma seda kahjuks endale enam lubada.... töö peab andma mulle rohkem kui võlgasid... 
kuid mõistan, et see on ainult meie hüvanguks... laps ei kannata puudust elementaarsete asjade osas. olen talle teinekord rohkematki lubanud...
seda küll, ehk meie koosolemise aja arvelt, kuid see on seda väärt. eelistan veeta lapsega veidi vähem aega koos, aga seda siis juba rahulikumana ja kvaliteetsemana, et suudaksime seda mõlemad nautida. 
et kas on ikka õige, et ema toob lapse enese juurde 
, tean täpselt mida elult tahan, ent seda saavutada ei ole nii lihtne ja alla anda ei kavatse, käin regulaarselt psühholoogi juures, ei ole probleeme sellega... 
sest kõigil ei ole see võimalik 
ka tema poolt tunnen mõningat ebakindlust, sest sisimas ta kardab, et ei saa enam minu juurde tagasi.. aga kinnitan alati üha uuesti ja uuesti talle, et midagi sellist ei juhtu enam kunagi... arvan, et ta isegi teab seda,,, aga sisimas ikka kahtleb... ja see teeb mu südame ikka eriti kurvaks...