Eile otsustas tütar jätta oma 10.klassi lõpetamata ja läks tööle.Kuidas, küsite teie. Aga nii et meil ei olnud muud valikutki kuna hinnetelehel vaid ühed ja kahed. Ei oskagi öelda kuidas kõik nii kaugele on läinud. Koolis rääkimas nüüd küll käisin kuid klassijuhataja soovitas lahkumisavaldust mitte kirjutada kuna siis võetakse ka lastetoetus tema pealt ära. Nüüd siis teismeline tahab meilt raha ja üürikorterit. Mina sellega aga nõus ei ole, pisut toetan et hing sisse jääks kuid rohkem mitte. Samas tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrun. Jõud on otsas ja mõtted ka. Kõik see aasta (kooliaasta) on temaga väga raske olnud, suitsetamine, kodust ära minemine, koolist puudumine.......Kodus veel temast neli nooremat last, nii lasteaia kui kooliealisi. Ise läksin nüüd kevadel peale kümmet aastat tööle ja sügisest käin ka ise koolis. Raske ja valus on. Olen rääkinud mitme inimesega , kuid abi ei saa kuskilt. Ei oska öelda sedagi mis abi ma tahan või mida loodan. Õppealajuhataja ütles eile tüdruku enda kuuldes et mõni kohe peab seal põhjas ära käima et siis saaks jälle pinnale ronida . Kas ma siis peangi seda pealt vaatama ja lihtsalt olemas olema ????????
Jõud hakkab raugema, kuid teised ju vajavad mind !!!!
See ei ole mingi põhi, kui kool jääb pooleli. See oli lihtsalt õppealajuhataja arvamus. Mina tunnen mitut inimest, kes on lõpetanud hiljem õhtukooli ja õppinud veel edasigi. Samuti mitut, kes küll pole kooli lõpetanud, kuid töötavad ja läheb hästi. Muidugi, kui sugulased kipuvad näägutama, jääb inimesse ebakindlus, mis võib mõjutada elusaatust halvemuse suunas. Sinu enda haridus ju ka leidis sellest aastast täiendamist, nagu aru saan. Ju siis vahepeal miski takistas, aga ega elu sellepärast läbi pole.
Samuti tean inimesi, kes noorest peast olid üsna vabade elukommetega, kuid kes pole sellepärast hiljem põhja käinud. Ja tean inimesi, kes kooliajal ei suitsetanud ega teinud muud riivatut, kuid kelle hilisem allakäik on olnud kiire. Tundub, et üks oluline tegur on hea ja mõistev suhe vanematega.
Sul on ilmselt palju närvipinget, kui õpid, töötad ja kasvatad mitut last. Siiski peaks oma laps tundma, et on armastatud, hoolimata kuidas tal parajasti läheb. Isegi varakult lapsesaamiste jm. "¹okeerivate asjade" traagika, on mu meelest poolenisti pärit sellest, et ei mõelda positiivselt - kuidas edasi saaks võimalikult hästi. Vaid jäädakse kinni oma negatiivsesse elamusse - näed, milline sa olid, vaat mis nüüd juhtus, nüüd on kõik läbi, mis siit enam tahta, teadagi. Sellepeale alles õigupoolest asjad halvaks pööravadki, see on sisendus, mis loob stressi, trotsi ja usaldamatuse kogu eluks.
Mulle meeldis suitsetamisteemas viimane vastaja, kes pakkus oma pojale tikke kaasa. Kui sa oskad saavutada suitsetamise puhul vaid konflikti või varjamist, siis - kumb on parem, kas et ta vaid suitsetab (mida saab hiljem maha jätta), või et ta suitsetab ja teil kujunevad lisaks ka halvad suhted.
Ehk on võimalik ka inimest meelt muutma panna, kuid selleks on vist juba spets suhtlemiskoolitust vaja.
Üüri ja rahaga on muidugi keeruline. Teie peaks jõudma mõistliku aruteluni, kus kumbki pool avab oma seisukohti. Praegu on trots vist mõlemapoolne. Positiivset lähenemist ja edu töös ja õpingutes !
Lisaks, et inimene kujuneb välja ja saab targaks alles 25-30 aastaselt. Kui senist aega sisustab vastasseis vanematega, võivad sel olla pöördumatud tagajärjed.
ära tee sellest nii kohutavat traagikat!mul endal jäi keska pooleli-läksin tööle,siis mehele,sain lapse.siis lõpetasin keskooli kaugõppes-lõpetamisepäeval sain teise lapse.isegi ülikooli läksin-aga pean tunnistama et see jäi küll lõpetamata-majanduslikel põhjustel.nüüdseks olen 35-4 last,tore pere,armas kodu.ei ole ma põhja läind ega midagi,kuigi sel ammusel ajal ennustati mulle väga musta saatust.ja nüüd kui pesamuna kasvab kavatsen jälle kooli minna.ei ole see kekooli lõpetamata jätmine veel maailma lõpp!
aga see et ta loodab sinu peale-no ma ei tea-tehke kohe mingi leping näiteks,et mitu kuud oled valmis aitama üüriga-sest kui ikka olla iseseisev siis nii olgugi!ise ma mäletan et ema maksis esimese üüri-kuni ise juba palka sain siis ise.
ja ürita temaga rääkida(hea soovitada-ma tean)et ta aru saaks-sa hoolid temast küll igal juhul aga ei pea heaks kiitma kõike mis ta teeb!
Nii...Olen ise peaaegu täiesti samas olukorras olnud...Aga mitte ema poole pealt, vaid lapse...Olin just 9.nda klassi löpetanud, (15 aastane)kui kodust ära läksin ja oma poisiga kokku kolisin...Arvate et see mötte kellelegi meeldis, ei meeldinud...Sajatasid et ma lähen samamoodi pöhja....Suvevaheaja käisin tööl ja siis kooli, elasime yyrikorteris...Sygisel läksin kooli...kuna rahalised raskused tekkisid läksin ka tööle uuesti...Kool jäi tahaplaanile, sest lihtsalt köike ei jöudnud...Elasime nii ära 8-kuud, vanemad osaliselt toetasid kui suht vähe, et ise kolisid saa nyyd hakkama ka...8-kuud möödas läksime poisiga lahku, koju minna enam ei ei tahtnud linnas yksi ka ei olex saanud...Kolisin tädi juurde...Vanemad said öelda, näed nyyd, me ytlesime et sellest ei tule midagi välja...Kuid...
Nyyd olen 18, sama mehega uuesti koos, ootan last ja vanemad on rahul...
Kool on kyll löpetamata, kuid siiski pöhikool viitega löpetatud, olen noor ja jöuan kyll ja kyll veel öppida...Oma tegu ei kahetse...Vanemad erilist heategevust ka mulle ei tee, aga ausalt see teeb tugevamaks ja iseseisvamaks...
Hoian pöialt , et siiski köik korda saab...
Kui noor inimene on valinud oma tee (tööle minek, omaette elamine), siis ilmselt on ta leidnud, et see on hetkel talle parim. Täiesti arusaadav, et vanematele on see suur mure, kui liialt vara õpingud katkestatakse ja ka kodunt lahkutakse. Ju soov ise otsustada ja oma elu korraldada on nii suur. Sellega võtab noor inimene ka vastutuse (samas jääb vanuse tõttu tegelik vastutus veel vanematele). Loomulikult jääb vanematele õigutatud kartused, kuidas ta hakkama saab ja soovib parimat. Sellises vanuses on ilmselt väga raske vanematel oma arvamust läbi suruda ja noort vastu tahtmist sundida teisiti tegema. Vaatamata suurele murele, mis Teile ilmselt jääb, on ilmselt siiski parim, kui püüate tütart jõudumööda toetada ning tema jaoks olemas olla, kui ta Teid vajab. Ja kindlasti vajab ta Teid, isegi kui ta püüab olla iseseisev. Kõige olulisem on säilitada kontakt temaga ja olla mõistev, aktsepteeriv. Ainult siis saate Te vanemana talle mõju avaldada ja suunata. Kontakti ja läheduse hoidmiseks on hea kui jagate talle oma muret ja seda, kuidas end tunnete vanemana, vältides seejuures hinnanguid, etteheiteid, süüdistusi ja ähvardusi. Jõudu ja meelerahu Teile.
lugesin koolitaja nõuannet ja kõlama jäi "ärge andke hinnanguid". olen vastupidisel arvamusel, sest kui minu ema oleks mulle omal ajal maalinud tõetruu pildi varase pereelu pahupoolest oleks palju vigu olemata jäänud. nüüd 50-selt arvan, et lapsevanema poolt kehtestatud piirid aitavad elus vigu vältida. ja pärast ütleb tütar omapoolse mõistmisega emale suur tänu, et mind takistasid näiteks kooli pooleli jätmast. aga eks see nn. varane "oma elu elamine" ole ka aja märk, enamused pered on ju katkised või lapiteki pered (sinu, minu, meie lapsed) ja ühiskond soosib varaküpsust.
mina ka ikka ütlen emale,et miks sa ei keelanud mul varakult mehele minna -(selle peale itsitame mõlemad-) no ei kuula ükski tütar ju...Ja ei ole selle põhjuseks ei katkised pered,ega muu.Minu vanemad pidasid just 45t pulma-aastapäeva,emme oli väga mõistev ja meie kodu täis hoolimist ja armastust-aga ikka tahtsin ise OMA elu elada.Ja ei ole mul midagi halvasti sellepärast,et iseseisvat elu alustasin 16 aastaselt ja abiellusin 18.Antud hetkeks see kestnud 17 aastat ja arvan,et jääbki Meil on lapsed,kena kodu,ka hariduse olen jõudnud vahepeal omandada...kõik OK
Sattusin nüüd jälle pimedal sügisõhtul siia. Tore ja hea on lugeda teie vastuseid minu murele, laabunud meil veel kõik ei ole kuid loodan, et läheb siiski ülesmäge. Tütar nüüdseks jälle koolilaps, ise ka koolis ja tööl. Raske - kuid loodan et läheb kenasti.
!
-(selle peale itsitame mõlemad-) no ei kuula ükski tütar ju...Ja ei ole selle põhjuseks ei katkised pered,ega muu.Minu vanemad pidasid just 45t pulma-aastapäeva,emme oli väga mõistev ja meie kodu täis hoolimist ja armastust-aga ikka tahtsin ise OMA elu elada.Ja ei ole mul midagi halvasti sellepärast,et iseseisvat elu alustasin 16 aastaselt ja abiellusin 18.Antud hetkeks see kestnud 17 aastat ja arvan,et jääbki 
Meil on lapsed,kena kodu,ka hariduse olen jõudnud vahepeal omandada...kõik OK