OLEN MUUTUNUD OMA LAPSEGA NII NÄRVILISEKS,ET OLEN VALMIS TA OMA KÄEGA MAHA LÖÖMA.MA EI SUUDA ENAM NORMAALSELTTEDA KUULATA JA SÜVENEDATA MUREDESSE,SEST IGA ASI AJAB MU NÄRVILISEKS.
ASI SAI ALGUSE SIIS KUI POEG SAI NELJA AASTASEKS JA TAL DIAGNOOSITI ARENGUPEETUS.PÜÜTSIN IGATI OLLA LAPSE JAOKS.TEGIN KÕIK SELLE NIMEL,ET TEDA ARENGUS AIDATA.OLIN NII RAHULIK KUI SUUTSIN...
NÜÜD KÄIB POEG KOOLIS.ON 9AASTANE JA ASI HAKKAB MULLE KASVAMA ÜLE PEA. HOMMIKUL TÕUSEB NÄRVILISENA.PÕHJUSENI POLE MA SIIANI SELGITUST LEIDNUD. KISAB PÕHJUSETA. ÕPPIMISEGA ON TAL RASKUSI.JA KUI PÜÜAN TEDA ÕPPIMISELE SUUNATA ON VASTUS ÜKS JA SAMA:OLEN VÄSINUD!
HÄBI TUNNISTADA.......LÕIN OMA LAST,KUNA TA PANI OMA TOAS MÄNGUAUTO PÕLEMA.TULI HAARAS TA VOODIST JA LEEGID OLID JUBA KARDINAS.TUNTSIN KUIDAS VIHA VÕTTIS MINUST VÕIMU.OLIN VALMIS TA MAHA LÖÖMA.LÖIN TEDA KUHU JUHTUS........MÕISTUS TULI SIIS KOJU KUI LAPS PALUS,ET MA LÕPETAKSIN TA PEKSMISE.
SIIS SAIN ALLES ARU MIDA MA TEGIN......MUL ON TÕESTI PIINLIK......PALUSIN LAPSE KÄEST ANDEKS.......NUTSIME MÕLEMAD.....JA MA MÕISTSIN,ET OLEN OMA LAPSELE OHTLIK......MA POLE ÕIGE EMA.......
MA EI TAHA KAOTADA OMA LAST.ARMASTAN TEDA VÄGA.PEALE TEMA POLE MUL KEDAGI. AGA MA OLEN TALLE OHTLIK...........
Soovitan sul soojalt psühholoogi poole pöörduda- usu mind sellest on palju abi. Peale teise lapse sündi läksin jube närviliseks: vanem laps tahtis rohkem tähelepanu, pisike ei maganud öösiti. Tundsin, et kõik kasvab üle pea. Mehest oli küll palju abi, mõni öö istus ta pojaga, tegi süüa, koristas...
Mina aga muutusin üha närvilisemaks. Vahel tundsin, et läheks kellelegi kallale. Vanema lapsega ei suutnud rahulikult rääkida- ainult karjusin, beebi nuttis siis mõtlesin, et ole juba ometi vait, tekkis tahtmine raputada...
Lõpuks tundsin, et olen enda lasrele ohtlik. Mees ütles mitu korda, et psühholoogi juurde läheksin, mõtlesin et küll ma ise hakkama saan. Üks päev sakutasin vanemat last, nii paha ja häbi oli... Palusin andeks aga süda kripeldas. Võtsin end kokku ja lähsin psühhiaatri juurde, tuli välje, et mul oli süvenenud depressioon. 8 kuud võtsin rohtu ja nüüd olen täitsa normis Ex ma ikka vahel lähen endast välja, kes ei läheks, lõppude lõpuka oleme ju inimesed.
Mine kindlasti ja palu abi, abi palumine pole ju häbiasi. Tee seda enne, kui asi hullemaks läheb. Ma ei usu, et sa paha ema oled- oled lihtsalt väsinud.
Arengupeetuse või puudega inimese hooldaja vajabki nõustamist või tugiisikut, häbeneda pole siin midagi. Või eriharidust. Ja kasuks tuleb ka vastav soodumus, igaühel seda pole. Paljud hindavad oma võimeid üle, võttes enda hoolde kasvõi dementsed vanemad. Ühel hetkel võib hooldaja olla täiesti omadega läbi, üksi on väga raske. Kus koolis käib laps, kas seal ei ole psühholooge jm. spetsialiste, kellega saaks muresid arutada? Või: arengupeetuse korral ju ka meditsiinisüsteem peaks võimaldama nõustamist.
Meil ka kasvab 10 kuune vahel nii nutab ja vingub saab kõigest kõrini ja kui veel üksi pead olema. Vahel ka olen tundnud et annan laksu ära no mis ta nutab aga siis hakkad mõtlema ju siis häda ja hambad tulekul, mis seal ikka teha saab ja lüües ikka parem ei hakka. Siis võtn tibu kaissu ja kallistan ja ütlen et emme ikka loll et nii halbu asju mõtleb.
Tere! On heameel, et kirjutate ega jäta end murega veelgi rohkem üksi. Kahtlemata on üksi raske last kasvatada, eriti, kui tegemist erivajadustega. Olukorrad, mida kirjeldate,lubavad küll arvata, et olete kurnatud ja masendunud, mitte halb ema. Iga inimene väsib. Kui stress ning pinge kestavad pikka aega, kuluvad organismi energiaained lihtsalt ära ning siis ei piisa heast tahtmisest ega enda kokkuvõtmisest. Organismi tasakaal taastub ravimite toel oluliselt kiiremini. Eelkirjutajad soovitavad pidada alustuseks nõu psühhiaatriga ning ühinen selle arvamusega.
Ehk leiate,mis Teil tõrget tekitab? On see hirm või valehäbi? Uskumus, et peategi üksi hakkama saama ja abiküsimine paistab enda nõrkuse tunnusena? Või kartus ravimitest sõltuvusse jääda? Või usaldamatus või ei tea,kelle poole pöörduda? Kui ei tea, kuhu, küsige, siin soovitavad inimesed tihtipeale oma kogemute kaudu. Või teab perearst soovitada.
Kui tegemist on muude hirmudega, rääkige nendest (siin või arsti endaga) avameelselt. Kui küsimus on rahas, saab omavalitsusest toetust taodelda.
Kirjutate, et poegki ärkab närvilisena. Ehk on temalgi kujunud pinged ja saamatuse tunne. Pole kerge, kui asjad ei õnnestu.Võimalik, et temalgi on masendus ning tasuks lastepsühhiaatriga konsulteerida.
Me ei häbene ju hambaarstil käia, miks peaks hingearsti külastamine piinlikkust tekitama.
Kui endal tasakaal olemas, õnnestub ka aktiivne kuulamine, kui pojal tundepuhangud. Ilmselt vajab tema ka selgeid mina- sõnumeid, et mõista oma tegude tagajärgi.
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et laps võib tõesti väga väsinud olla õppimisest. Minu laps sündis enneaegsena, probleemid tulid alles koolis - mälu- ja keskndumisraskused. Et tavakoolis toime tulla, pidi ta ju topelttööd tegema, iga päev kodus kõik üle õppima. Ja see oli tõesti kohutav koormus lapsele, kuigi ta ise seda välja öelda ei oska.
Nüüd panin ta Ristiku kooli, kus loodan, et eriteadmistega pedagoogid aitavad lapsel õppida niisuguses tempos, et laps normaalset elu saaks elada.
Sinu laps õpib ilmselt juba miskis erikoolis. Igaks juhuks tasuks analüüsida, kui palju ta aega kulutab õppimisele ja kuidas temaga koolis tegeldakse. Pole ju normaalne, kui ema peab kodus õpetaja rolli võtma ja kõik üle õpetama. Kodus peaks lapsel olema mängu- ja puhkeaeg.
Mina ärritusin ka sageli oma lapse peale, aga sellest ajast, kui sain selgeks, et ta ei ole meelega hooletu, vaid ta tõesti ei suuda, olen temaga väga kannatlik ja võtan teda just sellisena, nagu ta on.
Ex ma ikka vahel lähen endast välja, kes ei läheks, lõppude lõpuka oleme ju inimesed.