Teie kurvale kirjale on raske midagi lohutavat vastata. Lapse surm on midagi erakordselt traagilist ja teie lein mõistetav. Küllap oleks nii, et mida ka ei väidaks, ei pruudi see tuua teile kergendust. Kõikide teiste kaastunne ja soovitused, kes pole midagi kasvõi ligilähedast kogenud, võivad mõjuda kaugetena ja tühjadena. Kuid usun sellesse, et toetavana mõjuvad lähedased, kes on teiega, kes on osalised teie lapse leinas, mõistavad teie praegust seisundit ja raskusi, aktsepteerivad ka teie mõttetuse tunnet, jõuetust elu ebaõigluse ees, viha, süütunnet, ärrituvust, vahelduvaid emotsioone, soovi olla ka omaette, oma kurbusega, võib-olla ka lihtsalt olla ja mitte midagi teha jne. Samas on ka hea, kui te tasapisi jätkata lihtsamate tegevuste kaudu igapäevaseid toiminguid, rutiine – need võivad toimida kindlustunnet pakkuvalt, rahustavalt, loovad jätkuvuse tunde ja kontakti eluga, mis kulgeb vaatamata kõigele siiski oma rada edasi.
Vahel aitavad ka mõned rituaalid leinaprotsessi kergendamiseks, nt hüvastijätt asjade kaudu, mis olid lapse omad, nende kokku panek, seejuures justkui kokku pakkides ka mälestusi. Otsustage, mida nende asjadega teete. Samuti võib mõjuda oma tunnete ja järelhüüde kirjutamine – kiri lapsele, keda enam pole. Kirja kirjutamine ja otsus, kas ja kuidas seda hoiate, võib samuti mõjuda teraapiliselt, vabastavalt. Kirjade ja asjade rituaale võite teha koos perega, kaasata ka lapsed (nt võivad nad joonistada, nii beebit kui oma emotsioone, mõtteid ja tundeid seoses surmaga) – nemadki vajavad koosleinamise võimalust, tunnete väljendamist, kontakti oma emotsioonidega ja leina kogemuse läbitöötamist.
Kui pidevalt mõtted keerlevad lapse ja surma ümber ning see ei anna rahu, siis ilmselt ei aita ka kuidagi see, kui eirate oma tundeid. Lubage tunda ja mõelda just seda, mis teiega toimub. Kui see aga on teie jaoks liialt kurnav, siis võib abistav olla see, kui teete igas päevas oma mureminutite aja. Leppige endaga kokku näiteks, et iga päev kl. 8 õhtul olete oma kurbuse ja leinaga 15 minutit. Ja kõik. Siis on stopp. Edasi jätkate oma tavapäraseid tegevusi. Ja nii iga päev nii kaua, kui te seda vajate. Kui tundub, et iga päev enam ei vaja, siis tehke uus kokkulepe endaga. Kuid peaasi, et te ei tunneks end ka süüdi, kui olete vabam leinast ja enam ei vaja neid rituaale. Või kui kogete midagi, mis teeb rõõmu elust. Iga kogemus on väärtuslik. Iga tunne on õige. Soovin teile taas rõõmu leidmist, ka lihtsatest asjadest.
