Tere.
Mul selline mure, et elasime peres, kus isa armastas kangesti alkoholi. Ühel hetkel siiski võtsin jõu ja julguse kokku ning saatsin purjutaja majast välja. Ta käis veel mitu aega ähvardamas ja korra isegi kakles minuga. Kooselu ajal sündis laps, kes nägi uksest sisse kukkuvat isa, kes kohe ka koridori põrandal uinus korduvalt, nägi kuidas isa alandas ja mõnitas ema, kuidas karjus venna peale ja kuidas lõpuks tuli emale kallale. Praegu käib see laps kaks korda aastas psühhiaatril, võtab Noritreni, et olla stabiilsem ja mitte kannatada enureesi all. Sügisest läks laps kooli ja saab hästi õpitud, kuid tal on mured. Ta ei leia püsivaid sõpru. Ta kardab ja häbeneb oma isa, sest kui see kohtu määrusele viidates jälle välja ilmub ja kuskile minna tahab lapsega, siis on laps nii hirmul, et tal tõuseb palavik, öö ei möödu kuivana ja lapse psüühika on sassis - nagu oleks majas vale laps. (Isa ongi reeglina järellõhnadega, kuigi salgab ja räpakalt riides) Isa ütleb, et mina olen lapse hädad välja mõelnud või ise last hirmutanud... Kas Isa selline (senine) käitumine mõjutab 3-5a lapse psüühikat ja kuidas? Kaua sellised ilmingud kestavad?
Teie kirja põhjal näib, et kasvatate üksi just kooliteed alustanud last ning tema venda. Mõni aasta tagasi läksite lahku oma mehest, kel oli tõsiseid probleeme alkoholiga. Laps, kellest kirjutate, oli isa vägivaldsuse tunnistajaks ning on praeguseni psüühiliselt häiritud.
Usun, et olete kõik palju traumeerivat läbi elanud ja raskes olukorras. Vägivaldses keskkonnas elamine avaldab mõju kõikidele osalejatele, eriti lastele. Sõltuvalt lapse vanusest, tundlikkusest, vägivalla sagedusest, kestusest, võivad tagajärjed olla raskemad või kergemad. Teie laps koges hirmutavat ja ebaturvalist kodust õhhkonda väga õrnas eas, mil isiksus alles välja kujunemas ja ümbritsevast arusaamine veel võrdlemisi vähene, mil kõik arusaamatu on väga hirmutav ja tekitab lapses tugevaid psüühilisi pingeid. Sellised läbitöötamata valusad mälestused ning tugevad emotsioonid ladestuvad sügavale lapse tundemälusse. Tagajärgedeks võivad olla vaimse ja füüsilise tervise häired, unehäired, kooliprobleemid, samuti raskused suhtlemises eakaaslastega, mida te oma kirjas mainite. Vägivalla tunnistajaks olemise kaugem mõju võib olla see, et vägivallamuster võib edasi kanduda põlvest põlve, seega laps võib ise kunagi samasse „nõiaringi“ sattuda. Kui kaua taoliste kogemuste mõju kestab, sõltub samuti väga paljudest asjaoludest. Näiteks, missugune on praegune kodune õhkkond, missugune on teie suhe lapsega, kuivõrd temaga kontaktis olla, teda mõista ja toetada suudate (arvestades teie enda seisundit ja koormust kahe lapse üksi kasvatamisel). Traumeeritud laps vajab kindlasti tavapärasest rohkem tähelepanu, hoolt, kiitust, hellust, ja armastust, samuti tema traumeerivate kogemuste analüüsimist ja „lahustamist“. On väga soovitatav, et selline laps saaks regulaarset abi lastepsühholoogilt, perenõustajalt või –terapeudilt.
Kui lapse eelnevate valusate kogemustega on tegeldud, siis põhimõtteliselt vajab laps kontakti ka oma isaga. Siin tuleb lähtuda lapse vajadustest ja turvalisusest. Kas isa on jätkuvalt alkoholiprobleemiga ning ka lapsega kohtudes ei ole kaine, tarvitab lapse peal füüsilist või vaimset vägivalda (ka halvustamine, solvamine, alandamine), reedab lapse usaldust, karjub, on närviline. Või, käitub isa lapsega lugupidavalt, on stabiilne, toetav, arvestab lapse vajadusi. Viimasel juhul tuleks nende omavahelist kontakti alal hoida.
Igal juhul vajab laps vajab oma hirmutavate mälestustega toimetulekuks aega. Saate omalt poolt ka seda protsessi kiirendada, kui isast halba ei räägi, rõhutate tema edusamme ja pingutusi alkoholist loobumisel, toote esile positiivset, mis on ja oli suhtes ja suhtlemises isa ja lapse vahel, distantseerite isa käitumise tema isiksusest (alkoholism on haigus), vabastate lapse süütundest ja vastutusest isa käitumise eest, saavutate ise psüühilise tasakaalu. Kui kritiseerite lapse kuuldes isa, olete liigselt emotsionaalne eelnevate valusate kogemuste osas lapse kuuldes, siis on lapsel raske vanadest haavadest terveneda. Pidage kindlasti silmas – selleks, et saaksite aidata oma last, peate te esmalt endaga toime tulema – oma valusad kogemused läbi töötama, taas elurõõmu, stabiilsuse ja psüühilise tasakaalu saavutama. Kui jääte selles osas hätta, soovitan teil mõlemal spetsialistide abi otsida kui vähegi võimalik.
