Tere
Tunnen, et olen hullumas ja ei oska enam kusagilt abi otsida..
Nii palju erinevaid asju on kuhjunud, et ei teagi millest alustada.
Olen 3a poisi ema. Aasta tagasi läksin tagasi täiskohaga tööle ja laps lasteaeda. Lasteaias on ta saanud vähe käia, valdavalt on tõbine. Õnneks saab temaga kodus olla vanaema, kes töötab vahetustega. Mul endal on üsna vastutusrikas ja stressirikas töö, millelt puudumine ei ole kerge, samuti ei ole võimalik ka koormust vähendada.
Laps on üsna minu küljes kinni, sai allergia tõttu rinnapiima 1a 3kuuseni, siis lõpetasin kuna enam lihtsalt ei jaksanud. Öiseid tihedaid söömisi ei olnud võimalik vähendada ning olin täiesti magamata. Lapsega kodus olles see niivõrd probleem polnudki. Püüdsin päevase uinaku ajal ka ise magada. Rinnast loobudes paranes lapse uni vaid veidi ja terve öö magab ta harva. Või kui tema magaski siis mina olin harjunud ärkama ja ärkasingi edasi. Uni oli niivõrd erk, et iga häälitsuse ja lapse pööramise peale ma ärkasin (ehkki laps magas alates 2aastaseks saamisest oma toas). Alati on ta ka varajane ärkaja olnud. Mees magab nii sügavalt, et tema üldiselt last ei kuule, mistõttu ei saa ka tema lapse juurde minna.
Tööle minnes oli raske ühildada pere- ja tööelu. Pidev kiirustamine ja varajane ärkamine (kuna tööpäev algab teises linnas kl või teistpidi lapsele haiguse korral hoidja leidmine ning see pidev organiseerimine. Hommikune lapse aeda viimine on minu kohustus kuna mehe tööpäev algab samuti kl 8 ning lahkub varakult. Vahel on tal siiski võimalus samuti lapsega hoolduslehel viibida.
Kõige sellega on stressitase tõusnud, olen närviline, väsinud ja kergesti ärrituv ning eelmisel sügisel perearstile oma muret kurtes, arvas ta et kõige põhjuseks on endiselt magamatus ning kirjutas välja antidepressandid (vereproovid olid ideaalsed). Kuna need ei tundunud mõjuvat siis vahetati ravimit, lõpuks pöördusin ka psühhiaatrile, kes nägi samuti põhjusena minu kehva ööund. Enamasti läksin õhtul koos lapsega varakult magama, kuid kuna ööuni on hakitud ja laps ärkab 4-5 korda, siis ei aita miski.
Olles aasta aega ravimeid tarvitanud, ei näinud ma siiski muid muutusi kui vaid suurt kaalutõusu ning otsustasin ravimite võtmise lõpetada.
Kuu aega tagasi vahetasime elukohta ning lapse käitumine on muutunud. Ilmselt on talle mõjunud ka vanemate vahelised pingelised suhted ja närviline õhkkond. Laps on agressiivne kui endast välja läheb või ei saa oma tahtmist. Miski ei aita kui püüan teda rahustada. Ta karjub, trambib, laamendab, viskab asju. Ma mõistan et ka tal on vanusega seotud arenguetapp, kus ta püüab iseseisvuma hakata ning see tekitab temas trotsi.
Meil ei ole mehega olnud kahekesi olemise aega. Tema võimaldab endale ilmselt ka rohkem aega kodust väljas käimiseks kui mina. Ta enamasti lihtsalt läheb, mina pean alati arvestama lapsega ja isegi kui kuskile lähen siis kiirustan ka kohe koju tagasi (va üksikud pikemad ärakäimised). Oma hobi jaoks ei leia ma samuti aega.. Argipäeva õhtutel oleme väsinud, laps elab samuti päevastressi kodus välja ning seetõttu nädalavahetusel lihtsalt ei raatsi lapsest eemal olla. Samuti kardan, et see tekitab veelgi enam temas trotsi.
Vanavanematega ja isaga kodus olles on ta väga hea laps, aga minu juuresolekul elab kõike välja ja hakkab kohe jonnima ja jaurama, vahel ka täiesti põhjuseta.
Ma ei oska kuidagi edasi minna..kuidas tuua meie ellu rohkem stabiilsust ja rahu? Olen tüübilt väheke perfektsionist ning mind ajab endast kergesti välja see kui miski läheb plaanitust teisiti või kui olen midagi unustanud (mida juhtub väsimuse tõttu tihti). Mees ütleb et peaksin kergemini minna laskma, kuid olen kohe endast väljas või solvunud.
Olen lugenud teie foorumis erinevaid postitusi ja loodan väga, et saan teilt abi!
Ette tänades,
väsinud ema.
Kirjeldate oma olukorda väga teadlikult ja annate hinnanguid, mida võiksid edastada psühholoogid. Ometi, mõistan, et tunnete end nagu üha kiireneva tempoga karussellil, millelt ei saa maha astuda. Kõik see kokku mõjutab teie paarisuhet ja eriti lapse käitumist.
Kirjutate, et olete hullumas ja ka teie kirjast on tunda, et kõike seda on olnud liiga palju. Magamatus tekitab närvisüsteemi pinge, kaalutõusu ja suure tõenäosusega peatsed kehalised tervisehädad. (Pinge omakorda ei lase taastada normaalset unerütmi.) Kui hetkeks unustada teie poolt kirjeldatud erinevad sündmused ja faktid ning proovida tajuda tervikpilti, siis tahaksin küsida, et kui homme ongi viimne piisk ja tervis sunnib peatuma? Mida teeksite siis teisiti? Kuidas korraldaksite elu? Teie ülimalt hästi edasiantud olukorrakirjelduse põhjal, olen veendunud, et need vastused on kusagil teie teadvuses olemas. Selleks, et kokkukukkumist ennetada, on vaja leida võimalusi enda närvisüsteemi rahustamiseks. Kui inimese keha ja aju rahunevad, on ta võimeline nägema olukorda uues valguses ja pakkuma töötavaid lahendusi.
Julgustan teid kindlasti pöörduma psühholoogi või pereterapeudi vastuvõttu, kas üksi või koos mehega. Saate endale kuulaja ja toetaja, kes aitab näha erinevaid sündmusi justkui peeglis, kes aitab leida ressursse, et elu jälle kontrolli alla saada.
Selleks, et mõtetesse selgust luua, võiksite iga tegevuse juures endalt küsida 3-5 korda miks küsimuse. Näiteks küsite miks ma seda teen/ miks ma nii arvan/ miks ma ei saa praegu abi paluda vms. Siis vastate iseendale ja vastuse kohta küsite jällegi miks see nii on. Niiviisi jätkates jõuate olukorra mõistmisel hoopis sügavamale ja pilt, mis avaneb võib aidata teha olulisi otsuseid uuest vaatenurgast lähtuvalt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
või teistpidi lapsele haiguse korral hoidja leidmine ning see pidev organiseerimine. Hommikune lapse aeda viimine on minu kohustus kuna mehe tööpäev algab samuti kl 8 ning lahkub varakult. Vahel on tal siiski võimalus samuti lapsega hoolduslehel viibida.