Kirjutasite, et teil on 11-aastane tütar, kes hoiab väga omaette. Ta on alati olnud rahulik ja tagasihoidlik laps, kes tunneb küll rõõmu teiste sünnipäevadel käimistest, kuid viimasel ajal on ta pidevalt oma toas ning ei soovi teistega suhelda. Te sooviksite teada, kas on põhjust muretseda.
Mida teie laps üksi olles toas teeb? Veedab ta aega õppimisele kulutades, lugedes või internetis olles? Sellises vanuses lapsed on tihti sotsiaalmeediast mõjutatud ning tagasihoidlikumate laste puhul võib suhtlus olla aktiivsem just nimelt erinevates veebikeskkondades. Seda soodustab ka asjaolu, et ka klassi enda tegemistest räägitakse, kommenteeritakse erinevates grupivestlustes. Julgustan teid huvi tundma selle vastu, mida põnevat teie laps üksi olles teeb ning millistel interneti lehekülgedel teie laps käib.
Vajadus sotsiaalse suhtluse järele on indiviiditi erinev ning mõnel lapsel piisabki täiesti sellest, kui on terve päeva koolis ära olnud ning hiljem vajabki laps oma aega ja ruumi, et väsitavast päevast taastuda. Kui teie näete, et teie lapsel võiks olla energiat, et käia kusagil huviringis, sest ta igavleb kodus ning vaatab näiteks ainult telekat, siis võiksite sellel teemal temaga lähemalt rääkida. Siinkohal võiks aidata see, kui esialgu rääkida oma tütrele, et mis teile meeldib teha ning uurida seejärel seda ka tema enda käest.
Loomu poolest oleme me kõik erinevad ning ka häbelikkus/tagasihoidlikkus ei ole nö “paha asi”, mida peaks lapsest välja juurima, sest häbelikkudest lastest ei saa tihtilugu häbelikud täiskasvanud. Lapsevanem võiks rohkem häbelikku/tagasihoidlikku last abistada siis, kui see mõjutab lapse igapäeva elu ning toimetulekut. Teie kirja lugedes võin järeldada, et teie laps ei pruugi osata oma hirmudega toime tulla. Tõite välja, et ta kardab inimesi ja uusi olukordi ning see peegeldub ka tema käitumises. Tütar on pigem oma toas, jalutab pigem teiega kui läheb teiste lastega mängima ning ei huvitu teistest sotsiaalsetest tegevustest. Kuidas siis abistada häbelikku last?
Oluline on teie tütre hirmu teiste inimeste ja uute olukordade eest tõsiselt võtta, neid hirme aktsepteerida ning aidata tal nendel teemadel rääkida. Rääkimine maandab pingeid ning kõige enam aitab see last, sest et teda on ära kuulatud ning mõistetud. Kui laps tunneb, et “Oh, mu ema mõistab”, siis see on samm edasi järgmisele etapile, et koos välja selgitada, mis siis võiks teda aidata. Häbelik ja rahulik laps vajab eelkõige täiskasvanu mõistmist ja toetust.
Usun, et te olete oma lapsele oluline ning turvaline isik, sest koos teiega sünnipäevadel olemine on olnud tema jaoks tore tegevus, kus ta saab mängida ja lõbutseda. Seetõttu julgustan teid uuesti rääkima tema hirmudest, kuid mitte miks-küsimuste abil, vaid pigem läbi enda mõtete avamise ning aktiivse kuulamise kaudu. Valige selleks sobiv aeg ja koht, kus teid ei segataks ning et tütar on teid valmis kuulama. Alustuseks võiksite öelda “Ma soovin sinuga rääkida sellest, et sa oled tihti oma toas ning ei soovi teistega suhelda”. Seejärel saate anda talle aega, et ta saaks vastata. Kui ta ütleb, et tal ei ole probleemi, siis saate edasi talle peegeldada, et “Sa arvad, et see pole probleemiks, et sa oled palju omaette.” Kui ta kinnitab seda, siis võite tunda huvi tema sõprade kohta. Kui ta seda teemat rohkem arutada ei soovi, siis võikski jutuajamine lõppeda sellega, et öelda tütrele “Et sinu meelest on kõik korras ning sa ei vaja rohkemat suhtlust teiste inimestega”. Täiskasvanul ei jää siis muud üle, kui aktsepteerida seda.
Juhul, kui laps ei vasta midagi teie esimese lause peale, saate jätkata öeldes “Sa oled mulle öelnud, et sa kardada teisi inimesi ning ma sooviksin sind mõista. See võib olla väga hirmutav sinu jaoks”. Võib-olla laps vastab sellele ainult “Hmmm”, mistõttu saab edasi minna, et “Sa oled ise ka mures, et sa kardad teisi ning me võiksime koos mõelda, mis edasi selle hirmuga teha”. Lisan teile ühe lingi, kust saakiste koos lapsega edasi uurida inimeste ärevuse ja hirmude kohta. Sellel leheküljel on palju õpetlikku ja kasulikku infot ning noortele on see eriti meeldinud just sellepärast, et seal asuvad ka videotena vaadatavad kogemuslood. See lehekülg asub siin: http://peaasi.ee/arevushaired/
Kui teie laps üldse ei soovi vestelda, saate talle öelda, “Ma olen alati sinu jaoks olemas, kui sa soovid millestki rääkida”.
Väga oluline on mõista teie tütart ning tema hirme. Ärevust tunnevad väga paljud inimesed, kuid kui tegu on ülemäärase hirmuga, mis taktistab teistega suhtlemist, tuleks abi saamiseks pöörduda spetsialisti poole. Kuna hirmude ja foobiate puhul saab abi kognitiiv-käitumisteraapiast, võite huvi korral ja täpsustava info saamiseks konsulteerida mõne selle koolkoonna terapeudiga, kelle kontaktid leiate siit: http://www.ekka.ee/liikmed. Kognitiivse-käitumusteraapia kohta saate lähemalt lugeda aga järgmiselt leheküljelt:
http://peaasi.ee/kognitiivne-kaitumisteraapia/
Soovin teile kõike head!
|