Tere. Minu lugu algas sellega, et jäin kaksikute ootele. Peres kasvab ka 2a tütar ning uudis kaksikutest oli väga rõõmustav, kuigi ootamatu. Peagi saime ka teada, et tegemist poistega. Kõik oli korras, peale selle, et üks beebi oli pisem. Ja äkki olime olukorras, kus meile öeldi, et üks beebi enam ei kasva ning neil oli tekkinud sündroom, kus ühele lapsele ei jõua piisavalt toitu ning verd. Mul oli parajasti 17nes nädal rasedust, kui tekkis verejooks ning kuna teha enam midagi ei olnud, siis haiglas aidati kaasa sünnitusele. Kõik tegin läbi üksi, kuna ei soovinud meest ega kedagi kõrvale. Peale sünnituse pakuti mulle ka võimalust lapsi näha. Kasutasin seda võimalust , kuid ma ei teagi, kas olin šokis või lihtsalt väsinud ja uimane , aga ma ei küsinud, kas tohiksin neid korra süles hoida. Peale haiglast koju saamist mind piinab, et ma seda ei teinud. Nad olid minu lapsed, keda ma väga armastan ja ma tunnen, et ma ei jätnud hüvasti. Ma tahtsin öelda, et armastan neid ja tahtsin vabandada, sest ma tunnen end süüdi, ma vedasin neid alt. Ma ei oska kuidagi olla, kuna mul pole kuskilt kinni neist hoida, mälestusi nendega ei ole. Kuidas nüüd edasi liikuda ja sellest üle saada, ma ei tea. Õnneks mu väike tütar on lohutuseks ning aitab ka mõtteid eemale saada, kuid muidu tunnen koguaeg kahetsust. Mulle pakuti ka raseduskriisinõustajaga rääkimist, kuid ma ei ole valmis sellest kõigest rääkima nii, lihtsalt hakkan nutma. Seepärast kirjutasin siia, ehk oskate nõu anda.
Te küsite, kuidas toime tulla leinaga ning eluga edasi minna. Tunnete kahetsust, et ei saanud poegadega hüvasti jätta ning tunnete süütunnet, justkui oleksite oma lapsi alt vedanud. Kõigepealt avaldan teile sügavat-sügavat kaastunnet väga oodatud ja armastatud laste kaotuse tõttu..
Lähedaste surma korral tuleb alati läbi teha leinaperiood, mille eesmärgiks on kohaneda uue olukorraga. Kui esimene šokk on möödas, siis tunnevad inimesed tihti süütunnet, viha või teisi väga tugevaid tundeid. Püütakse aru saada, miks ja mis täpselt juhtus, otsitakse süüdlasi. Teiegi süüdistate end selles, et oma lapsi ei kallistanud ning et neid alt vedasite (nagu kirjutasite). On väga normaalne on praegu nutta niipalju kui vaja. Kõik tunded, mis teie sees tekivad, on normaalsed. Teie ei ole juhtunus süüdi, isegi kui tunnete end praegu väga kehvasti.
Nagu te ka teete, on oluline hoida end rutiinsete toimetustega tegevuses ja selles aitab teid väike tütar, kes vajab teid ja teie tähelepanu. Kindlasti võite talle avatult rääkida, miks olete praegu kurb ja eemalolev. Seletage lihtsas keeles, näiteks et ootasite väga oma kõhubeebisid, aga nendel ei olnud õige aeg tulla.
Leina läbi töötamisel on tõesti abiks, kui teil on lastest mõni mälestus – ultrahelifoto, pilt rasedusest, või mõni muu kaksikute ootusega seonduv mälestusese. Vajadusel saaksite siis teha mälestustahvli, mille juurde asetada küünlad või lilled. Lootena surnud lapsed elavad teie südames ja perekonna ajaloos edasi. Te saate nendega mõttes suhelda. Öelda neile kõik, mis südamel on, ning jätta aega mööda hüvasti, nii kuidas ise valmis olete.
Ma lisan teile lingi, mis võib abiks olla: http://vaiksed.ee/vaikuse-laste-rahupaigast/. See on Vaikuse Laste Rahupaiga kohta. Seal on sarnasete kogemustega inimesed loonud võimalusi kaotuse ja valuga toime tulemiseks.
Väga oluline on, et te saaksite juhtunust ja oma tunnetest kellegagi rääkida. Kõige parem, oleks võimalus kõigest avatult vestelda oma mehega. Kindlasti leinab ka mees, ning hea kui temagi ei sulgu endasse.
Te kirjutasite, et ei soovinud rääkida raseduskriisinõustajaga, kuna ei ole praegu valmis juhtunust rääkima, tunded on liiga tugevad ja hakkate nutma. Nutmine on normaalne ja võite ka raseduskriisi nõustaja juures nutta. Abi saab ka sealsest telefoninõustamisest: http://rasedus.ee/noustamine/telefoninoustamine, milleks pole vaja saatekirja. Abi oleks ka sellest, kui saaksite minna nõustaja juurde koos mehega. Kui tundub, et vajate mingi ajapärast endiselt toetust tunnetega toime tulemiseks, siis ärge kõhelge abi otsimast näiteks mõnelt kriisipsühholoogias kompetentselt pereterapeudilt.
