2,5-aastane laps on sünnist saati väga häbelik: kardab uusi olukordi ja teisi lapsi ning täiskasvanuid. Oleme temaga palju ringi käinud ja proovinud sõbralikult nö harjutada. Umbes pool aastat on ta käinud ka väikeses lasteaias, kuhu läheb hea meelega, aga kus hoiab samuti omaette, ei räägi kasvatajate/teiste lastega juttu jne. Kõige enam tekitavad aga muret olukorrad, kus näiteks mänguväljakul tuleb lihtsalt kas teine laps või täiskasvanu talle liiga lähedale või puudutab korraks - ja laps kas tardub või vahel harvem läheb ka täiesti hüsteeriasse ja vajab 5-10 minutit rahustamist.
Oleme lapsevanematena pigem julged ja alati ka last julgustada püüdnud. Olukorrad on sarnased nii võõraste kui tuttavate laste ja täiskasvanutega. Oleme kogu aeg olukordi ka jälginud ja rahulikult kirjeldanud, et mis juhtus ja et miks ei ole põhjust muretseda. Samas ei ole ka sundinud teda kunagi tema jaoks ebameeldivatesse olukordadesse jääma (mis on võibolla viga?).
Ja küsimus ongi eelkõige selles, et kuidas võiks last toetada ja tema hirme vähendada? Kindlasti ei ole eesmärgiks kujundada tagasihoidlikust lapsest ekstraverti, aga sooviks suurendada heausklikkust maailma suhtes.
Te olete mures lapse häbelikkuse pärast ja näinud, kuidas ta reageerib, kui keegi talle läheneb. Laps väljendab selgelt, et talle see ei sobi, veelgi enam see näib teda tõsiselt hirmutavat. Ma arvan, et see o hea, et te pole teda sundinud olema silmitsi talle ebameeldivate olukordadega. Julgustada ja ise rahulikuks jääda on hea ja vajalik, kuid surve avaldamine võib mõjuda pigem lapse enesetundele halvasti. Kui midagi soovitada, siis järk-järgult tasapisi lähenemist. Jälgida, kui palju laps ise on valmis ja soodustada neid olukordi, kus ta tunneb end hästi. Last aitab see, kui ta kogeb ise, et midagi ei juhtunud ja tal endal oli kindel olla. Seega lapse hea enesetunne ja turvatunne eelkõige. Selgitused võivad olla samuti olulised, eriti ennetavad, nt kirjeldada, mida kavatsete teha, kuhu minna, kes ja mis seal on jms. Mõned lapsed vajavad seda rohkem kui teised, et valmistuda eelseisvateks olukordadeks. Vältige aga sõnakasutuses nt seda, mis viitab hirmule (ära karda, see pole hirmus, midagi halba ei juhtu – see on negatiivsele keskendumine) ja kasutage positiivset või neutraalset sõnastust. Näiteks me läheme õue, seal läheme mänguväljakule, seal on teisi lapsi ka, sa oled nendega varem mänginud, sulle meeldis seal olla ja mängida … (nimetage midagi konkreetset, mis loob talle positiivse seose).
Ma saan aru nii, et te mõistate, et lapsed on väga erinevad ja oletegi sellega väga arvestanud. Mõned lapsed on juba oma sünnipäraselt introvertsemad, aeglasemad, eelistavad vaiksemat keskkonda ja individuaalseid tegevusi ja minimaalseid kontakte. Nii tulebki sellega arvestada. Samas saame lastele pakkuda ka uusi kogemusi ja arendada näiteks sotsiaalseis oskusi. Kuid peamine on ikka läbi eduelamuse ja hea enesetunde, jälgida, mis olukorras laps end hästi tunneb, mille vastu huvi tunneb ja soodustada positiivsete elamuste kordumist.
Igaks juhuks lisan, et kui tõesti peaks olema, et teie mure lapse pärast jätkub või süveneb ka vanuse kasvades, hüsteeriahood sagenevad ja nende käivitaid lisandub, siis tasub nõu pidada ka lastepsühholoogiga.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
