Mul selline mure, mis küll foorumist läbi käinud, kuid päris analoogset lugu ei leidnud.
Oleme lahus elanud juba üle 2 aasta. Lapse emaga saime lapsega suhtluskorra kokkulepitud läbi lastekaitse üldse, sest omavahel ei tulnud meil sellest välja midagi. Saime kokkuleppe, kus laps on üle nädala minu juures vastavlt siis 4 või 5 päeva. Kõik toimis, samuti toimisid ka erikokkulepped, kui vahel oli selleks vajadust. Kui eksnaisel oli keegi kõrvale tekkinud, siis hakkas bravuuritsema ja , kui aga üksi, siis suhtles täitsa normaalselt. Mina elan teise inimesega koos, on temal 2 last, tüdrukud 9 ja 13 aastane, kes vanemad minu tütrest. Läbisaamine superhea. hoiavad väga 5 aastast minu tütart. Vahel ikka nagu lastel, mängides omavahelised vaidlused, kes millega mängib jne. Kus neid poleks. EI ole andnud kunagi kellegile nüüd suuremat õigust vaid alati leidnud lahenduse ja lapsed rahul.
Ühele hetkel aga olla minu tütar emale rääkinud , et noorem tütar kiusab teda...., rääkisime sellest lapse emaga ja ütlesin, et ma tõesti ei usu, et nii on, kuid jälgin asja. No olid pideva nö valvsa pilgu alla, kui mu väiksem ja eluksaaslase noorem tütar omavahel...no mitte midagi sellist. Pigem on nii, et kui lapsele järgi lähen, tema esimene küsimus, kas (siis noorema elukaaslase tütre nime ütleb) on kodus, ma nii ootan et temaga mängida.
Samas on situatsioone olnud, kus mu tütar ütleb - kui viine teda tagasi ema juurde, räägib, mis tal kõik kodus aias on , kiik, redel, aga et kiik katki, kuid ma saan teile näidata, kuid nii et emme ei näe, sest ta ei taha võõraid lapsi siin näha ja mu elukaaslast samuti...!? Samas kui laps on minu juures, siis isegi ausalt, tal on hea, kui mingi aja tagant kogu aeg tuleb mu juurde kallistab ja siis jälle läheb mängima lastega. Samas hoiab väga mu elukaaslase külge, kogu aeg aita mul seda teha, ja suhtleb kogu aeg temaga, lihtsalt läheb tema juurde ja kallistab samuti, kui kuskil käime, tahab ka mu elukaaslase käest kinni hoida rohkemgi kui minu käest. Ma ei solvu selle peale vaid hea meel. Ükskord, kui lapse ema mu tütrele järgi tuli, andsin ta oma sülest lapse ema sülle. Mu elukaaslane oli hoovis ja minu tütar, olles oma ema süles, lehvitas mu elukaaslasele, naeratas ja samas kohe pani näpu suu ette et nagu näitaks oleme tasa! Vot selline siis selline eellugu. Justkui minu juures olles kõik hästi, suhtleb kõigiga, ei karda kedagi ja kõikidega saab hästi läbi.
Kuid nüüd on järsku tekkinud olukord, kus laps kohe üldse ei taha mu juurde tulla. Kuigi varem on ta alati oodanud minu juurde tulekut. Telefonis veel lepime kokku, ta ise ütleb, issi ma magan äraja siis tulen. Lähen järgi ja ei taha tulla. laps oleks nagu ära vahetatud. Lapse emal tekkinud uus elukaaslane (2,3 ma juba ei tea) ja nüüd kui pööran sellele tähelepanu, et laps muutunud, ehk saab siin midagi nüüd uurida ja aidata, et milles asi, ütleb ta mulle , vaata ennast, laps ja mina pole süüdi et nii on, ja ise pead psüholoogi juurde minema, kui nii igatsed ja pinda käid et tahad last näha. Ära paanitse ütleb mulle...pakkusin, et ehk peaks lapse viima psüholoogi juuurde, et ehk saame lahenduse, millest nii. Tema aga ei soovi, vaid et mina vaadaku end. Kuigi pole tõesti midagi juhtunud, olnud. Laps oli veel kuu tagasi meil, mul oli puhkus, käisime reisil, külastasime sugulasi, kus lapse alati meeldib käia jne...oli väga rõõmus ja nüüd täiesti teine lugu. MIlles võib asi olla? ja kuidas käituma peaks nüüd?
Kirjutasite, et Teil on tore 5-aastane tütar, kes on kenasti kohanenud Teie elukaaslase ning tema lastega, kuid viimasel ajal ta ei soovi siiski Teie juurde tulla. Te ei mõista, mis on sellise käitumise taga ning sooviksite teada, kuidas peaks sellises olukorras käituma.
Te tõite välja, et lapsega kohtumised said kirja pandud lastekaitse juuresolekul. Leian, et lastekaitsespetsialisti tuleb teavitada, et olete mures oma lapse muutunud käitumise pärast ning sooviksite oma last aidata, kuid Teie omavaheline koostöö lapse emaga ei toimi. Lastekaitsespetsialist on neutraalne inimene, kes saab vajadusel teha kodukülastusi, et välja selgitada, miks laps ei taha Teie juurde tulla ning spetsialistil on ka teadmised ja oskused, kuidas sellistes situatsioonides lapse huvisid esikohale seades tegutseda. Vajadusel saab peresid edasi suunata ka pereteraapiasse. Kohtumine/suhtlemine lastekaitsespetsialistiga võib aidata lapse emale meelde tuletada, kuidas ema saaks omaltpoolt last toetada, et laps saaks süümevabalt Teie ning Teie perega kohtuda. Lapsed kohanevad uute olukordadega üllatavalt ruttu. Sellele aitab kaasa vanemate poolne uue olukorra (vanemate lahus elamine, uued partnerid, uued pereliikmed jne) rahulik aktsepteerimine ning lapsele on parim, kui ta saab suhelda mõlema vanemaga.
Lapsed on tundlikud nii sõnade, kehakeele kui ka hoiakute suhtes ning uute olukordadega kohanemine on otseses sõltuvuses vanemate toetusega. Kui laps tajub, et tema kohtumine isaga, Teiega, teeb mingilgi moel tema emale haiget, kuigi ema ei pruugi seda sõnades väljendada, siis laps pigem valib selle tee, et ta pigem ei kohtugi siis Teiega. Kindlasti ma ei väida, et Teie lapse muutunud käitumise taga võibki just see ainus ja õige põhjus olla, kuid lugedes Teie lapse ema reageeringut Teie murele, võin järeldada, et lapse ema pole kurb, et Teie kohtumine ära jäi.
Teie tütar võib tajuda ema üksildust ja valu, kui ta lahkub ema juurest, et Teiega kohtuda ning laps valib alati “nõrgema” vanema, keda toetada, sest lapsed on lojaalsed oma vanematele. See on väga suur koorem 5-aastasele lapsele kanda, kui ta näeb, et tema rõõm teeb (kohtumine teise lapsevanemaga) lapsevanema õnnetuks ning et parem on oma õnne varajata (näpp suu ees), selleks, et ema veel rohkem ennast halvasti ei tunneks. Lapsed seavad oma vanema õnne enda õnnest ettepoole, kuid tegelikult peaksid lapsed saama süümevabalt väljendada oma rõõmu teise vanemaga ning tema uue partneriga kohtumise üle. Ma usun, et Teie poolt pakutud variant leida abi oleks hea viis, et aidata kõiki kärgpere liikmeid, sest põhjuseid, miks laps ei taha Teiega kohtuda, võib olla muidugi veel. Sobiva pereterapeudi võite leida järgmistelt lehekülgedelt: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/ http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/
Oma kirjas tõite ka välja väidetava kiusamise juhtumi oma tütre ning elukaaslase noorema tütre vahel. Võib ju mõelda, et Teie laps ei taha Teid kurvaks teha, sest ta pole julgenud rääkida väidetavast kiusamisest. Võimalik, et 5-aastane ei tea täpselt sõnade tähendust ning andis mingi olukorra tõlgendamisele vale nimetuse, kuid on ka võimalik, et ehk oligi mingi vahejuhtum laste vahel, mida ta ei soovinud Teiega jagada. Soovitaksin Teil tütrele meelde tuletada oma tingimusteta armastuse olemasolu, öeldes talle näiteks “Ma olen alati Sinu jaoks olemas, sest ma armastan Sind ning ma ei kao Sinu elust kusagile. Kui Sul on mingi mure, siis tule ja palun räägi mulle ning Sa ei pea kartma, et ma saan Su peale pahaseks”. Lahku kolimise või lahutuse läbi elanud laste puhul võivad tekkida lahutusest väärarusaamad, näiteks issi läks sellepärast emme juurest ära, sest emme käitus issiga halvasti vms. Seejärel võib laps karta ise ka halvasti käituda või rääkida nendest asjadest, mis võiksid lapse meelest lapsevanemat pahandada, kartes isast ilma jääda. Laps vajab kinnitust, et Te ei jäta teda kunagi. Lahku kolimise tagajärel katkes küll ema-isa vaheline partnerlussuhe, kuid vanemlik suhe on igavene.
Lugedes Teie kirja tekkis veel üks mõte, mida võite katsetada. Lapsed vajavad kvaliteetaega oma vanematega ehk üks-ühele kohtumist. See on aeg, kus ollakse 100% teise inimese jaoks olemas, pakkudes oma täit tähelepanu ning tehes midagi toredat koos. Juhul, kui Teie tütar ei soovi kohtuda Teie kodus, siis võiksite proovida ehk on ta valmis ainult Teiega koos kohvikusse või kinno tulema.
Soovin Teile avatud südand ja head tahet, et mõista oma last ning võimalusel teha jätkuvalt koostööd lapse emaga.
