Tere,
Mul on juba aastaid olnud hüpohondria ehk pidevad sundmõtted erinevate haiguste ees, igasuguste füüsiliste sümptomite tunnetamine endal, mööda arste jooksmine paaniliselt jne. Ilmselt see sai alguse sellest, et üks mu vanematest suri raskesse haigusesse, kui ma olin u 20 aastane. Iga-aastaselt käin ma kõikvõimalikes kontrollides ja muretsen, muretsen lõputult. Vahepeal, kui elus on kõik hästi ja kiire, siis tundub, et justkui ei olegi probleemi. Aga nii, kui on mingi keerulisem olukord, siis lähen jälle hulluks. Erinevate analüüside ootamine ajab veel eriti hulluks - põhimõtteliselt ei saa magada, söögiisu puudub ja igasugune tegevustahe puudub sel ajal. Uurin internetist siis uurimise all oleva haiguse kohta kõiki detaile - loen uuringuid, artikleid. Tihtilugu need artiklid pigem rahustavad, kuna selgitavad lahti, et statistiliselt on väga väike tõenäosus, et mul see konditsioon või haigus on, aga samal ajal ei jäta mind rahule mõte, et aga mis siis kui mina olen ikkagi selle 0,002% hulgas, kes selle haiguse nüüd sellisel teel sai. Ja reaalselt see võimalus ju alati on olemas!
Kirjutan sellest täna, kuna näiteks eile käisin verd andmas ja peale seda hakkasid mõtted kuhjuma siis nende sugulisel teel levivate haiguste suhtes, mida peale vereandmist verest kontrollitakse. Mul ei ole olnud mingeid eriolukordi, kus ma võiks olla nakatunud, aga siiski üldiselt inimesed ja ka mina siiski ei tea sekspartneri täpset minevikku ja tema analüüside tulemusi, seega ei saa ju kunagi milleski kindel olla. See kõik hirmutab mind ja juba mul on tunne, et elu on otsas. Olen juba kõik välja uurinud, et millal eilne veri läbi analüüsitakse jne ja lihtsalt istun siin nagu õnnetusehunnik kartes arsti saatuslikku kõnet.
Kirjeldate olukorda, kus teie ärevus tervise pärast on tõepoolest märkimisväärne. Samas, kui kirjutate ja suudate olukorda mõnikord justkui kõrvalt vaadata, siis võib oletada, et mingil määral on teil õnnestunud olukorra suhtes kriitiline meel säilitada. N.ö. üks osa teist tunneb äärmuslikku muret oma tervise pärast, mingi osa teist aga teab, et see mure ja hirm ise on haiguslikud.
Terviseärevust on kindlasti võimalik leevendada psühhoteraapiaga. Püüdke leida endale kogenud terapeut, parem kui kognitiivkäitumusliku suuna esindaja. See psühholoogia haru on väidetavalt saanud häid tulemusi terviseärevuse kontrolli alla saamisel.
