Tere!
Läksin tagasi tööle, kui laps oli pea kahene. Last jäi hoidma kodune hoidjatädi, kellega nad on suured sõbrad. Tänaseks olen tööl käinud täpselt 6 kuud. Hommikul kodust lahkudes kallistame ja ütleme, et läheme nüüd tööle ja varsti tuleme tagasi. Alguses oli hommik võrdlemisi rahulik ning erilist protesti emme-issi tööle minekuga ei olnud. Kui hakkas tunduma, et on vaja tähelepanu mujale suunata, siis lubasime paar multikat vaadata ning lahkusime samal ajal (eelenvalt kalliprotseduurid tehtud). Tänaseks multikavaatamine ei toimi, sest ta juba teab, et järelikult meie läheme kohe ära ning ta ei taha seda vaadata. Olukord on hetkel üsna hull. Poiss ripub kaelas, ei ole nõus maha minema ning ei luba ära minna. Lapsehoidja lükkab resoluutselt kõrvale. Õhtul, kui koju jõuame, ei ole laps nõus meid ligi laskma. Siis ripub ta hoidjatädi kaelas ning lükkab meid mehega eemale. Ja nii viimased nädal-paar.
Kas see on loomulik arengufaas või oleme kusagil vea teinud? Kas ja kuidas saab aidata tal paremini kohaneda?
Kuigi pool aastat tagasi kulges teie tööle naasmine ja lapse hoidjaga harjumine muretult, on nüüd ometi tunda olulisi tagasilööke. Olete segaduses, et laps ei lepi ei teie äraminekuga ega näita üles rõõmu teie tagasituleku üle ja ei taha lahkuda hoidjast. Lapse käitumine näib arusaamatu ja vastuoluline ning seetõttu olete ka nõutu, mida ette võtta.
Teie kirjeldusest võib oletada, et lapse klammerdumine kord teie kord hoidja külge räägib tema püüdlusest toime tulla eemalolekutega, mis on tema jaoks üks suur katsumus. Selles vanuses vajavad lapsed väga vähemalt ühte kindlat kiindumusobjekti ning protest tema lahkumisele on loomulik. Kuid teie jaoks on segadusttekitav, et teie koju jõudmisel ei väljenda poeg rõõmu, veelgi enam, koguni tõrjub teid. Nii võib käituda laps, kes on pidanud maha suruma oma tunded, valu ja hirmu mahajäetuse ees. Hoidja on olnud talle päeva jooksul see turvalisust pakkuv isik, kes teid asendab ja ka temast lahkumine mõjub talle omal moel ebaturvaliselt.
Kindlasti ei tähenda teie eemale tõukamine seda, et ta teid ei vajaks. Tal võib olla lihtsalt raske toime tulla sellega, et üks tuleb ja teine läheb. Ja mõlemad on olulised inimesed, kellesse ta on kiindunud. Ka kahe vanemaga võib olla vahel nii, et kord nõutakse emmet ja lükatakse issi kõrvale, kord tohib aga just issi midagi teha ja emme mitte. Küllap tuttav olukord paljudele vanematele. See on püüd kontrollida ümbritsevat, see on ka oma mina ja teiste eristumise aeg. Ja seegi käib lapse arengu juurde.
Teie loos on aga nii, et pidevalt ühe tulek tähendab teise äraminekut. Lapsed õpivad kiiresti ja seosed kujunevad samuti kiiresti. Nii olete mõistnud, et lapse jaoks tähendab multikate vaatamine teie äraminekut, hoidja tulek samuti. Kuidas aga aidata last toimet tulla teie äraolekutega? Kuna peamine raskus võib olla tunnete mahasurumine, siis võib kasuks tulla see, et lapsel on lubatud väljendada oma emotsioone, olla pahane, et ära lähete ja ta peab saama ka näidata oma kurbust, igatsust ja ka pettumust või viha, et te lahkute. Sageli püüavad täiskasvanud lapsi aidata tunnetega toime tulla nii, et juhivad tähelepanu mujale (multikad, uus mänguasi vm stiimul). Vahel on see toimiv, nt kui laps lööb varba ära, kuid pideval kasutamisel ja alati kui laps kogeb tundeid, võib see tähendada seda, et laps õpib oma tundeid eirama ja alla suruma. Niisiis, hea oleks pakkuda lapsele võimalust väljendada oma emotsioone, nutta, olla kurb, klammerduda, tõrjuda, olla süles, nõuda tähelepanu ja olla mõistetud ja kaitstud – kõike seda, mida ta ise näitab, et vajab, kartmata, et ta saab tagasisidet, et peab tundma teisiti.
Jätkake kindlasti lahkumisrituaalidega, kallid jms, püüdke vältida nö salaja lahkumisi ja võtke rohkem aega, et tal oleks võimalik kohaneda tulekute-minekutega. Usun, et aitaks näiteks see, kui hoidja kohe ei lahkuks (võimalusel teistpidi ka hommikuti), et lapsel väheneks seos ühe tulek, tähendab teise minekut ja ta peab pidevalt tundma lahkumishirmu. Samuti aitaks last kui nii teie kui hoidja ei püüaks kiiresti lapse emotsiooni ümbersuunata vaid võimaldada tal tunda seda, mida tunneb ja lihtsalt olla temaga, väljendada ka verbaalselt, kuidas temast aru saate (nt oled kurb, et ema läks ära, igatsesid tema järele või sa tahaksid praegu olla veel hoidja süles) – see rahustab ja pakub kindlustunnet ning võimaldab emotsioone taluda, toime tulla ning ta ei pea neid alla suruma. See on eeldus, et tunnete kogemine on turvaline. Turvaliselt kiindumine tähendabki seda, et laps tunneb kurbust lähedase lahkumisest, protestib selle vastu, et ta lahkub. Kogedes oma tunnete mõistmist ja võimalust neid näidata, suudab ta lahusolekuga paremini toime tulla ja peagi ka rõõmu näidata teie tuleku üle.
