Tere,
meie peres on 2 väikest last ( 1, 6 ja 4), sündimas on kolmas. Me oleme kolimas nädala pärast mehe sugulase juurde. Juhan on 65, elab üksi. Tema naine suri 2 aastat tagasi, olles eelnevalt 2 aastat põdenud ajukasvajat. Juhan elab oma majas, mis oli siis tema ja ta naise kodu. Naise haigusest alates ei ole ta seal midagi teinud, koristanud, remonti, lilli kastnud jne. Tänaseks olid majas tubades käigurajad. Surnud naise asjad on igal pool nagu nad naisest jäid. Esikus nagis riided, vannitoas hügieenitarbed, köögis nõud jm asjad. Nende peale on ladestunud veel prügi, suvalisi riideid ja ma ei tea mida veel. Vana mööbel ja riided, mida ta sõber sinnatassib, et äkki läheb vaja. Maja näeb välja nagu prügimägi. Peale naise surma sulgus Juhan endasse, tihti ei avanud ustki. Neil lapsi ei ole, minu meest peeti nende nö kasulapseks. Ta ei lasknud isegi teda sisse. Ometi käisime seal edasi ja ta hakkas välja tulema, juttu ajama ja olukord läks paremaks nagu tundus. Ainult koristada ja naise asju liigutada ei luba. Tahab seda ise teha. Naise tuhaga urn on tema toas ja nagu altar naisele tehtud. Muidu täiesti rõõmsamelne ja adekvaatne, räägib ikka ja kõik teemad viivad naiseni, mis ja kuidas koos olid. Kuid suudab elada ja toimida. Arsti juures ei käi, kuigi valud on. Kui aga jutt läheb koristamisele või matuste tegemisele, siis on nutt lahti ja läheb minema. Ja me ei räägi sellest pidevalt. Me ei mõista teda. Sügisel jäime uuesti lapseootele, natuke ootamtult ja see tekitas meile majdnuslikus mõttes augu, mistõttu pidime korteri müüma. Sellest olukorrast Juhaniga rääkdies pakkus ta, et tulge siia. Tema elamises on tuba, mille mees oli meile nö suvetoaks teinud. Selgitasime, et me ei mahu oma suure perega ühte tuppa ära. Ta lubas meile vabastada ja korda teha elutoa, kuna ise seda ei kasuta. Kui kolimine siis kolmveerand aasta pärast reaalsus oli ja temaga kuupäevadest rääkisime, ei teinud ta aga ikka midagi. Muudkui lubas, saab aru, et on vaja ruumi teha, et väikeste lastega nii ei saa elada jne. Tänaseks on ta teinud söögilaua jaoks ruumi, kuid elamine on ikka täis prügi, ka need ruumid, mida ta meile lubas. Nt ei tohi koristada ka närtsinud lilli vaasist või potis surnud lilli, rääkimata paberipahnast lauapeal. Ma ei mõista, mis on sellel seost tema surnud naise mälestamisega? Ma kahtlen, et tema naisel oleks hea meel, kui ta seda pilti kodust näeks. Ja ma ei oska kuidagi sellega toime tulla, et sellisesse elamisse minna, kus pean igal sammul hakkama lapsi keelama. Nii väikesed lapsed on uudishimulikud. Nende kõrgusel on aga piisavalt põletatud küünlaid, surnud naise pilte ja need närtsinud lilled. Olen öelnud, et väikeste lastega nii ei saa elada. Ta ütleb, et mõistab seda ja teeb ruumi, kuid ei tee. Ma saan aru, et tal on suur süda ja ta tahab head, et üldse lubas ja kutsus meid sinna. Kuid tundub, et tegelikult ta selleks valmis ei ole. Vähemalt mitte sellisel määral nagu mina väikeste lastega vajaksin. Ma saan aru, et probleem on minul, sest täna alles saan aru, et ma ei saa seal midagi oma käe järgi teha, ei lastele turvaliseks ega enda rõõmuks. Kuid hetkel ei ole ka kuhugi mujale minna.
Ma saan aru ka sellest, et iga üks elab leina läbi omal moel ja oma ajal, kuid ometi ei tundu mulle tema suhtumine leina, surnud naise mälestamisse kuidagi normaalne, kui nii väljenduda saab. Minu vanaemad on kaotanud vanaisad peale pikemat kooselu ja midagi sellist ma näinud ei ole/ Mis on kogu sellel risul pistmist surnud naise mälestamisega? Või miks ei tohi ära võtta WCst surnud naise hambaharja jm asju, riideid esikust nagist? Tunne nagu naine tuleks kohe koju. Aga ta ei tule. Samuti räägib Juhan, et tema elu on läbi. Olen öelnud, et nende kooselu sai läbi, kuid tema ju elab. Miski ju hoiab tedagi elus, kuid mis motiveeriks teda füüsilises plaanis naise asju lahti laskma ma ei mõista. Või ongi see normaalne? et elad surnu asjade keskel edasi? Mulle ei tundu see nii. Olen aus, kui ütlen, et kardan sinna minna.
Ma saan aru, et me oleme tema külalised ja see on minu asi leppida eluoludega nii nagu nad on. Kuidas siis ennast aidata ja sellega toime tulla? Või kuidas käituda kui lapsed hakkavad katsuma ja mis iganes tegema, ronima, kohtades kus pole lubatud jne. Sõnades ta ütleb, tulge, olge tehke. Aga samas seab piirangud. Kui nt omaalgatuslikult tõstsin telekaaluselt surnud naise pildi ja ärapõlenud küünlad kõrgamale, et lapsed neid kätte ei saaks. Tõstis ta tagasi need.
Mees uskusi siiani, et ta teeb korda nagu oli öelnud. Ilmselt andis ta lubaduse, mida ei suuda pidada. Ja kuna see tema kodu on, ei saa vastutust talle ka anda. Mis siis teha? Otsida nädalaga uus elukoht? Võtta vastutus ja öelda, et mina sinna lastega ei lähe? Olen nagu kahe tule vahel, sest mees on palju vaeva näinud, ta ehitas- ehitab sinna wc ja dusiruumi, et saaks pesemas käia. elementaarne. siiani ta ei tahtnud kuuldagi sellest, et me sinna ei lähe. Nüüd on öelnud, et ta ei tea mis saab. Ta arvab, et kui me sinna läheme, saab Juhan paremini kõigest üle ja asjad hakkavad liikuma. Ma ei tea kas minu närvid sellele vastu peavad. Ma lihtsalt ei tea mida teha. Olen suures segaduses. Mina peaksin lastega kodus olles ka päevad läbi Juhaniga koos olema. Muidgi tal on oma tuba ja omad tegemised, kuid kõik muutused puudutavad kõige rohkem mind. Köök, kus pole ruumi süüa teha, elutuba, kus palju keelatut on ja 1 väike magamistuba, kus peadjalad koos magame. Ainuke lohutus on, et tuleb suvi ja saab palju õues olla. Kuid kas see päästab ma ei tea. Ma ei tea isegi , mis küsimusi endalt küsida, et otsusele jõuda. Ja kas või kuidas on siis õige suhtuda Juhani klammerdumisesse surnud naise asjadesse ja kogu prügisse, mis ta kodus on. See on tema kodu. saan aru, et on imelik pahameelt tunda, et teine ei tee oma kodus muutusi, mida mina tahan, et mul lastega mugav oleks. Et see ongi võti? Ta ei peagi neid tegema ja see on minu probleem. seega leida kohe uus elukoht ja öelda mehele, et ma ei lähe sinna, olenemata tema tahtmistest?
Ilmselt on kiri segane, kuid hetkel paremini väljenduda ei oska.palun abi enda ja Juhani mõistmiseks ja aitamiseks.
Kurb lugeda seda lugu Juhaniga. Te mõistate tema kaotusevalu ja püüate tema tunnetega arvestada, kuid näib, et leianprotsess on jäänud seisma eitusesse ja tema püüdlusesse seda säilitada, mitte kaotusega leppida. On loomulik, et leinaja püüab mõnda aega säilitada kõike nii nagu oli ja meenutada olnut, kui oldi koos, kuid enamasti ajapikku peale kurbuse ja vahel ka viha, raevu, süütunde läbikogemist, valu siiski väheneb, toimub leppimine, sisemine rahu ja uuega kohanemine. Kuigi inimesed leinavad erinevalt, ka ajaliselt, siis teie kirjelduse põhjal on muretsemine Juhani pärast mõistetav. Seda enam, et ta ju ei tule päris hästi igapäevaste toimetustega ise toime, hoida näiteks elementaarseid elutingimusi.
Ma arvan, et Juhanit aitaks lähedastega suhtlemine, mida olete ka teinud. Ja nagu viitate, siis on ju ka kasvõi tasapisi olnud ka muutusi. Vähemalt laseb inimesi sisse ja kutsub ise enda juurde elama. Praegu näib, et temas ongi vastuolulised tunded – tahab teid enda juurde, mõistab, et peab kaasa aitama selleks, kuid ei suuda veel loobuda asjadest, mis naist meenutavad. Ma arvan, et oluline on mõista nende asjade, millest ta ei suuda loobuda, nende tähendust talle. Usun, et tema jaoks tähendaks naise asjade äraviskamine ja muud ümberkorraldused justkui reetmist, so ka nagu truuduse ja lojaalsuse küsimus. Selle sisekonflikti lahenemine aitaks teda oma elule tagasi ja uuel moel, sest vana elukorraldust ju tõesti tagasi ei saa.
Nagu ma aru saan, siis teisi lähedasi tal pole kui teie ja teie mees. Varuge kannataust ja olge järjekindlad ja püüdke siiski neil teemadel rääkida. Olge aktsepteerivad tema tunnete ja mõtete suhtes. Kui ta kogeb, et võib nii tunda nagu tunneb, siis on ta tasapisi valmis ehk ka vastu võtma uut vaatnurka praegusele olukorrale. Nii võib usaldusliku jutuajamise jooksul ta vastu võtta mõtte, et naise mälestust võib hoida ka nii, et hoida alles mõni oluline asi (las valib ise) ja teised näiteks kuhugi eemale viia, säilitada mõni lill kuivatatult, teised ära visata jne. Teha läbi koos üks rituaal, mälestuseks lugusid koos jutustada, süüdata küünal jms nagu ikka tehakse ja hiljem arutada koos, mida ta soovib urniga teha. Kui ta keeldub neil teemal üldse arutamast, siis proovige peegeldada ise tema tundeid, kasutades aktiivset kuulamist (nt: ma saan aru, kui valus on sul mõelda, et peaksid loobuma …. , sa väga igatsed seda aega, kui te veel koos olite jne), peaasi, et ta saaks kontakti oma tunnetega ja vabalt neid teile väljendada. Aktsepteerige ka vaikimist, peaasi, et ta kogeb, et tema tunded on nö lubatud ja mõistetavad. Alles seejärel on ta suuteline samm-haaval ka reaalseid muutusi tegema. Vältige mistahes moel arvustamast tema viisi leinata (sa peaksid juba üle saama, võta end käsile vms). Võimalik, et teda vaevabki miski seoses naise surmaga, on loomulik tunda näiteks kahetsust, vahel usutakse ei jäi midagi tegemata, mis olnuks oluline ja asjade säilitamine aitab valu leevendada. Mis ka poleks, on hea, et te vähemalt püüate tema jaoks olemas olla ja tema ellu muutust tuua.
Kuid kogu teie mure teine pool on seotud teie valmisolekuga lastega Juhani poole kolida. Selles usaldage kindlasti iseennast ja lähtuge oma vajadustest. Poleks ju kellelgi hea, kui tunnete end seal ebamugavalt või peaksite liialt palju pingutama, et kuidagi lastele sobivaid tingimusi luua või kogu aeg muretsema, kas suudate pidevalt lapsi korrale kutsuda. Lapsed ju tõesti vajavad keskkonda, mis oleks eakohaselt sobiv, arendav ja kus nad ei peaks pidevalt kartma riidlemist. Samuti on väga oluline, et teie ise tunneksite end hästi. Arutage mehega läbi, mis on see, milliseid tingimusi minimaalselt vaja oleks ja kas see on realistlik. Keegi teine ei ole kindlasti parem otsustaja selles küsimuses. Küll aga on oluline, et saavutaksite mehega mõistmise ega peaks muretsema, kui üks teis oleks pettunud.
Lisan veel ühe viite, mis võiks olla abiks leinaja toetamisel: http://leinaleht.edicypages.com/et
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
