Tere!
Minul mure 2.5 a tüdrukuga, kes hoiab pissit ja ka kakat kinni ja ainult kodus on nõus potil käima.
Potil hakkas ta käima juba enne kahe aastaseks saamist, enne jõule hakkas ka ilma mähkmeta magama, sügisest hakkas sõimes käima ja alguses käis seal ilusti potil, mingi hetkel hilis sügisel hakkasin tähele panema, et igakord, kui talle järgi läksin ütles ta, et tal pissi häda ja kui ütlesin, et käime lasteaias ära ta keeldus. Nüüd on asi nii kaugel, et ta hoiab kinni ka kakat ja mitte ainult aias vaid igalpool: maal, vanaema juures, poes.. mida küll teha ei julge maalegi enam minna, eelmine nv käisime maal pissil käis kahe päeva jooksul 4 korda, koguaeg kurtis kaka häda aga potile ei olnud nõus minema ja kui pühapäeval õhtul koju jõudsime jooksis ruttu potile.
Siiani olen rääkinud temaga, et kui ei käi hakkab kõht valutama, olen ka saatnud ta koos vennaga( vend on 4,5a) wc-sse, et äkki siis ta ei mõtle eriti sellest hädast ja teeb lihtsalt ära aga ka see ei mõju.
Millest võib üldse selline asi tulla ja kuidas seda lahendada?
Teie 2,5 aastase lapse elus on olnud sügisel väga suur elumuutus, ta läks kodust, kohast, mis on tema jaoks kõige tuttavam ja ema juurest, kes on tema turvalisuse allikas,- lastesõime. Keskkonda, kus on palju lapsi, lärm, uued täiskasvanud, palju erinevaid nõudmisi ja reegleid. Tekib küsimus, kas võib olla, et seda kõike on teie väikelapse jaoks olnud liiga palju? Sageli lähevad lapsed oma arengult justkui sammukese tagasi, kui on vastamisi keerukate väljakutsetega/muutustega oma elus.
Potilkäimine ja ise oma kakamise kontrollimine on lapse arengus suur samm, oma sulgurlihase kontrollimise võime kandub lapse ellu ka kaudsemalt- tekib arusaamine: mina suudan!, mina kontrollin oma keha, ka maailma enda ümber; tahan-ei taha ära anda (metafooriliselt).
Võimalik, et muutused lapse elus on olnud talle stressitekitavad (tavaliselt ongi) ning ainus viis, kuidas ta saab saata vanematele sõnumi, et-olen hädas!, saadabki ta lasteaias pissimisest-kakamisest keeldumisega: vähemalt seda tegevust kontrollin mina!
Saan aru, et selline käitumine on laienenud igale poole väljaspool kodu. Vaid kodus, kus ta tunneb end turvaliselt ja hoitult, saab ta end nö lõdvaks lasta, lõdvestuda.
Kindlasti ei tohiks last sundida, temaga pahandada. See vaid suurendaks pinget lapses ja kinnistaks käitumismudelit. Pigem võiksite selle teema nö kalevi alla panna ja sellest mitte enam rääkida. Võtke asja nii, nagu see praegu on.
Samal ajal saate mõelda, kuidas pakkuda lapsele enam turvatunnet ja võimalusi pingeid maandada- on see ehk lühendatud sõimenädal, või vähemalt mõnel õhtul saate ta varem ära tuua; lisaks saate talle teadlikult kodus aega pühendada, nimetame seda sina-mina ajaks, kus vanem keskendub lapsele iga päev 15-30 minutit jäägitult. Tehakse tegevusi, mida just laps soovib, see kõik annab lapsele tunde, et ta on oluline, temaga arvestatakse. Lisaks kinnitage sõnadega lapsele, et teda armastate ja väljendage seda tegudega- kallistused, sülesistumised, paitused, massaaž jne jne- kõik tegevused, kus laps saab rahuldada oma lähedus- turvalisus- ja armastusvajadust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
