Minu kehasse halvasti suhtumine hakkas juba kooliajast.Minu õnnetuseks sai see et hakkasin koolis teistest tüdrukutest varem arenema.Kui teised oli pulgad olid mul juba vormid ja nii need poisid said hoogu et mind mõnitama hakkata.See vaimne vägivald mitmeid aastaid oli ikka koolis jube.Käisin alati koolis mööda seinu ja klassi sisenesin koos õpetajaga.Teismelisena viis see lõpuks selleni et põdesin aasta anoreksiat.Kindlasti oleks see haigus hullemaks läinud aga tänu suurele trennikoormusele ja mitte söömisele läks mul põlv läbi ja see tõi taas kaasa kaalutõusu kuna ei saanud trenni teha.Mäletan küll seda kohta kus ema mulle teismelisena mõnitaval toonil ütlesin kui vaatasin ühte kuulsust-Sa ei saanudki selliseks nagu tahtsid.Või siis üks õhtu ütles,et mis sa õgid koguaeg su kintsud on nii jämedad.Pidevalt sisendas et mulle ei saa poodi riideid ostma minna kuna ma olen kogukas ja mulle ei sobi midagi.Siiani vaatab vahel viltu kui julgen midagi osta mis figuuri rõhutab.Ta arvatavasti ei saanud ise ka aru kui haavavad need sõnad olid tema poolt.Ta ise on peenike naisterahvas aga enne minu sündi oli ka kogukas kui mu isaga abiellus.
Gümnaasiumis sattusin taas koolis vaimse vägivalla alla kuna klassi tulid uued poisid.Hakkasid mind mõnitama ja see viis selleni et ma ei julgenud koolisööklas süüa vaid tegin seda wc-s.Ma vihkasin koolis käimist.Ei tahtnud üldse ülessegi hommikuti ärgata.See sai suhteliselt kiirelt lõpu kuna vanemaid said teada ja tulid lõid koolis korra majja.
Ülikooli ajal ma sain kodust välja ja paraku see tõi mu ellu läbi suhtlusportaali tekkinud tutvusi valesid mehi.Ma läksin peast täitsa hulluks kuna kooli aeg polnud populaarne ja tähelepanu ei saanud.Siis ma korvasin seda ühe mehe juurest jooksmisest teise juurde.Pidin saama koguaeg tähelepanu mis siis et tegelikult oli meeste eesmärk vaid seksi saada.Ma tundsin ennast nii hästi kui sain komplimente ja tähelepanu.
Ülikooli aeg jäi üürikeseks ning tuli kolida Soome.Seal ma tutvusin oma lapse isaga.Mind võlus tema puhul see et oli ainuke mees kes võttiski mind sellisena nagu olen.Teda ei häirnud et polnud modellimõõtu ja olin puusakam ja rinnakam.Ta sai pahaseks kui enda kohta midagi halvustavat ütlesin.
Kui ma jäin rasedaks siis mu suhtumine kehasse veidi muutus.Tänu kõhu kasvamisele tundsin ennast väga seksikalt.Oli rõõsa ja õnnelik.See tõi kaasa ka liibido suurenemise.Beebi ära sündis siis algul ma ei muretsenud oma keha pärast.Magamatus ja beebi eest hoolitsemine ei viinud mu mõtetele et olen kole ja paks.Mõned kuud hiljem hakkas mind taas painama et olen paks ja kole ning miks pole sellise nuku ja ideaalse figuuriga naisterahvas.Lapse isa suutis ka mu enesekindlust õõnestada kuna minust kui naisest välja ei teinud.Siis kui seksi soovisin ajas mind pidevalt eemale laustega et tema on nii väsinud ja ei taha.Ma olin nii haavatud sellest.Lõpuks ma hommikuti vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin miks ta mind ei taha kas olen tõesti nii kole ning paks.Tundsin et olen tähelepanust ilma ja närbunud lill keda pole pikkaaega kastetud.Nii tunnen ennast ma ka hetkel.Kuna ma olen lapse isast lahust tahaks juba kedagi enda ellu kes mind särama paneks ja poputaks.Kuigi see pole õige.Ma üritan väliselt särada aga hing siiski katki ja sisemus tuhm.Muidugi ma ei istu diivanil ega mugi rämpsu sisse vaid üritan ikka tervislikult süüa ja lapse kõrvalt ka kodus trenni teha.Muidugi on lapsega mässaminegi suur töö.Mul pole kõhul erilist päästerõngast aga puusad laiad ja suurem rinnapartii.Tunnen ennast koledana ja mitte naiselikuna.
See ebakindlus on viinud mind selliste kiiksudeni et ma ei suuda üksi väljas söömas käia.Arvan et mind vaadatakse imelikult ja mõeldakse miks see paks siia sööma tuleb.Ta peaks ju dieeti pidama.
Samuti uute tuttavate juures ei julge ma midagi süüa kuna kardan et vaadatakse imelikult.
Riietepoes ma tavaliselt võtan alati mitu number suuremad riideid proovimiseks.Samuti olen ma väga enesekriitiline riiete suhtes.Peavad piisavalt katma ja hästi istuma.Peeglist ma vaatan et oh jummel kui paks ma olen ja midagi mulle selga ei sobi.
Mind väga häirivad kommentaarid et olen suurema kondiga aga siiski väga kena.Miks peavad valetama ja võiks ausalt öelda et olen paks?
Ma saan mais 24 ja tahaks olla väliselt ja sisemisel õnnelik naisterahvas aga ma ei suuda oma keha armastada.Kuidas leida tasakaal ja rahulolu oma kehaga?Kuidas saada lahti sellest et ennast koguaeg teistega võrdlen ja leian endas vaid vigu? Kõik teised tunduvad ümberringi ideaalsed ja super kenad.Muidugi ei tasu mõeldagi mida meedia meile ette sööstab.Seal on vaid ideaalsus ja täiuslikkus.
Teie kiri on väga kurb ja väga mõtlemapanev. See on ehe näide sellest, kuidas lapse enesehinnang võib saada sedavõrd kannatada, et kogu minapilt muutub ühe teema keskseks ja saab sellest ülitugevalt mõjutatud. Kõige lähedasema inimese – teie puhul ema - poolne kriitika ning kehakaalu olulisuse rõhutamine kombinatsioonis eakaaslastepoolse halvustamisega andis tulemuseks vaenulikkuse oma keha suhtes ning enesehinnagu otsese sõltuvuse kehakujust ja -kaalust. Soodsatel tingimustel kasvab laps täiskasvanuks, kes aktsepteerib ja armastab end sellisena nagu ta on. Ilmselt on paljud inimesed mingil määral rahuolematud ühe või teise aspektiga oma välimuses, aga see ei tohi hakata elu ja suhete üle domineerima. Saate lapsepõlvest kaasa võtta õppetunnina selle, kuidas oma lapsega mitte käituda – missugust suhtumist ja sõnakasutust vältida.
Tõsi on, et meedia võimendab saledusekultust, õnneks on ka teistsuguseid näiteid - fotoseeriaid, reklaamikampaaniaid nn tavaliste inimestega, kes ei ole kriipssaledad ega klassikalised iludused. Tõsi on aga ka see, et meid ümbritsevast meediast, infoküllusest „korjab“ inimene üles ja paneb tähele seda, mida ta „otsib“ - kui teie fookuses on inimeste figuur, välimus, siis märkate ja analüüsite võimendatult neid infokilde, mis selle teemaga haakuvad. Samamoodi - kuna teie tähelepanu kese on sedavõrd tugevalt oma kehakaalul ja välimusel, siis te omistate ümbritsevatele inimestele mõtteid ja panete võimendatult tähele kõike seda, mis teie hirme kinnitab (otsite halvustavaid pilke, eeldate hukkamõistu) ning jätate tähelepanuta ning tõrjute eemale kõik selle (positiivse), mis ei vasta teie ootusele ja ettekujutusele oma kehast/minast. Pidage meeles, et see kõik sünnib ainult teie peas ja on teist sõltuv. Veelgi enam - kui te oma oleku, pilgu, käitumisega reedate ebakindlust, siis võitegi kutsuda teistes inimestes esile reaktsioonid, mis teie hirme kinnitavad ning neile üha uut hoogu annavad.
Proovige oma tähelepanu fookus viia muudele teemadele – nt otsige hobid ja tegevused hoopis muudest vadkondadest, proovige leida midagi, mis teile rõõmu teeb, mis õnnestub, et kasvõi väikeste rõõmuhetkede ja edusammude kaupa kasvatada oma enesekindlust ja elust rõõmu tundmist. Nautige koosolemist oma lapsega – teekaaslase ja sõbraga, kes igal juhul aktsepteerib teid sellisena, nagu te olete.
Oma keha ja välimust ideaalseks muuta ei ole võimalik, küll aga on võimalik suunata ja oma hoiakuid, uskumisi ja mõtlemist, et olla õnnelik ja rahul oma kehas. Olete kindlasti tähele pannud, et on inimesi, kes ei ole kaugeltki täiusliku välimusega ja kelle kehakaal on tugevalt üle normi, kuid kes lausa kiirgavad enesega rahulolu ja naudivad end justkui iga keharakuga. Kui inimene on meeldiv suhtluskaaslane, siis ei pane tihtipeale tähelegi, kas tema kehakaal on üle normi või mitte – see on täiesti kõrvaline. Ning paraku on ka vastupidiseid näiteid, kui madala enesehinnangu tõttu ollakse ülikriitiline iga oma ülekilo ja iluvea suhtes. Seega, oluline ei ole mitte välimus, vaid suhtumine sellesse, selle tähtsustamine.
Kuna oma jõul võib olla väga raske välja tulla sügavale juurdunud ja kaua kestnud mõtlemismustritest, soovitaksin teil abi otsida kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, mis aitab vabadeda ebafunktsionaalsetest veendumustest, hoiakutest ja uskumustest - näiteks sundmõtetest (olen paks ja see domineerib kogu mu elu) ning sundkäitumisest (vaatan kohvikus ja tänaval ringi, ega keegi mind halvustava pilguga ei seira). Kui saate endaga ja oma kehaga rahujalale, siis saab teie ellu tulla kaaslane, kes teid hindab ja armastab just sellisena, nagu te olete. Edu ja positiivset meelt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
