Tere.Olen üksikema,kasvatanud tütart alates lahkuminekust,tütar oli siis kahene.Lahkumineku eelne elu oli karm,alkohol,vägivald.Tütar seda õnneks ei mäleta,mina pole rääkinud ka.Isa tegelikult hoiab tütart väga.Tütar hoiab isa ka väga.
Vahel on olnud nii,et mingi pisi probleemi pärast helistab tütar enne isale,siis alles mulle.Mõneti saan sellest aru sest isa selline hellitaja,lubab tütrel teha mida too teha tahab,mina jälle selline kes nõuab korda.Viimati oli mul tütrega väike tüli just seetõttu,et isale räägiti enne kui mulle.Rääkisin tütrega mis tunde see minus tekitab,ta justkui sai sellest aru.Aga sain teada,et taas kõik kordus.Pole tütrega veel rääkinud.
Kuidas peaksin käituma?Tekib tunne,et olen halb ema,et ei oska tütrega ühist keelt enam leida,et laps ei usalda mind!Tütar on 12 aastane.
Üksikvanemana last kasvatades olete säilitanud tütrele tema isast rääkides neutraalsuse. Kindlasti ei ole see teie jaoks olnud kerge, kuid oma lapse tunnetest hoolides olete suutnud säilitada nedevahelise suhtluse,- olete tõesti emana andnud endast parima!
On kahjuks üpriski tavapärane, et paarisuhtes haiget saanud vanem mustab endist elukaaslast lapse ees- teie olete suutnud seda vältida ja küllap seetõttu on teie tütrel oma isast ka positiivne kuvand + nendevaheline tõeliselt hea läbisaamine.
Teile tundub, et laps ei usalda teid enam?, niipalju kui varem, kuna tütar eelistab oma asju rääkida esmalt isale.
Lapsel on mõlema vanemaga oma, eriline suhe. Vanem, kellega ei elata koos ning kellega kokkusaamine pole igapäevane- võibki tunduda erilisem, sest kohtumised on "pidupäevasemad" ja teemad/tegemised mitte nii argised kui kodus teiega. Ehk oleks teile abistav, kui lihtsalt aktsepteerite tütre ja isa suhet? Lisaks saan aru, et kõik info jõuab ka teieni, lihtsalt tunnete end puudutatuna, et mitte esimese valikuna?
Kindlasti pole tegu usalduse probleemiga,- pigem teie tütre vanusega, tegu ju (eel)teismelisega, kes paratamatult muutubki enam introvertsemaks/kinnisemaks. Ja alati saab oma lapsega kontakti hoida, parandada!
Eelkõige olge ise avatud ja hoidke oma lapsega üleval dialoogi. Tavaline on, et laste ja vanemate vaheline suhtlus näeb välja kui intervjueerimine, mis aga ei soodusta noore avanemist (tunneb, et vanem soovib tema elu kontrollida või pole temaga rahul). Dialoogiline suhtlemine näeb välja aga kui kahe sõbra vestlus. Rääkige ka oma mõtetest, tunnetest, mis teid päeval üllatas, jne.- ühesõnaga, avage ennast inimesena. See julgustab ka last tasapisi avanema. Head suhted on need, mis ennetavad võimalikke konflikte ja teineteisest eemaldumist peres.
Et lapse vajadusi, soove ja mõtteid mõista, aitavad meid suhtlemisoskused. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Mida üks teismeline vajab? Lisan siia mõned artiklite lingid:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/teismeliste-psuhholoogia/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/murdeealine-murrab-end-lahti/?
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
