Mul on 2 aastane poeg,kes lööb koera,hüppab talle peale,sõidab mootorattaga otsa. Kui teiste keeldude peale ta reageerib,siis koera kiusamise keeld on nagu suletud kõrvadele. Ja tegelikult suudab ta vahel olla mitu päeva ilma koera kiusamata-mängida koeraga,kallistada koera .
Kuna tal on siiani gaasid,kõhuvalud ,siis olen seostanud sellist käitumist tema köhuhädadega,haigustega. Kuigi ma arvan,et saan aru ,millest selline käitumine on tingitud,ei oska ma seda kuidagi peatada. Ja ühel hetkel võib ka loomal mõõt täis saada.
Olen üritanud tähelepanu kõrvale juhtida-kui võimalik hakata raamatut vaatama ,autodega mängima. Vahel toimib,aga ka siis antakse koerale veel üks laks enne mängima tulekut.
Enamus ajast käib Keeluga kaasa ka seletus- miks ei tohi . Aga no ei toimi.
Viimasel ajal olen avastanud ennast häält tõstmas ja ma ei ole sellega rahul.
Teie 2-aastane poeg kipub koera halvasti kohtlema. Olete püüdnud erinevaid meetodeid, kuid tundub, et need ei toimi.
2 aastane laps on küll juba üsna taibukas, kuid tema ressursid on siiski üsna piiratud. Täiskasvanud on enda poolt seatud piiride mõttest teadlikud- näiteks, koer võib last hammustada. Laps ei taju piiride, keeldude ja käskude, mõtet, laps ei taju ohtu. Lisaks on 2-aastane vanuses, kus ta tahab aktiivselt näidata, et ta ise otsustab. Võib olla tajub laps, et koerale veel viimast korda võmmu andes, on ta end mingil moel kehtestanud.
Tõepoolest, klaasist vaasi saab tõsta lapse silma alt kapi otsa, kuid koer on pere liige ja kappi teda peita ei saa. Mis puudutab ohutust, siis see jääb ikka teie vastutada. Kui on ühel territooriumil laps ja koer, siis lihtsalt peab asjad nii korraldama, et lapsele ei oleks ohtu.
Lapse konkreetset ebasoovitud käitumist korrigeerides on tihti tulemuslik n.ö. pildi laiendamine, ehk siis kaugemalt alustamine. Kui laps kipub koera lööma või mingil muul kombel halba tegema, siis katsuge seda ennetada. Proovige seostada koer pigem tasakesi ja õrnalt silitamisega. Tehke seda ise ja olge eeskujuks. Kui laps siiski lööb, võtke käest kinni ja öelge stop. Juhtige lapse keha, suunake teda, katsuge koos erinevaid pindasid, silitage neid. Arutlege, kas käe all on külm või soe, kas kõva või pehme, kas karvane või sile. Kuna löömine võib olla märgiks, et laps tahab end kehtestada, siis andke talle piisavalt võimalusi valikute tegemiseks. Näiteks: Kas sa tahad mängida klotsidega või autoga, kas sa tahad pähe panna triibulise tutimütsi või jänkukõrvadega tutimütsi jne.
Eelkõige, hoidke enda meeleolu rahulik ja tass täis, siis muutub ka lapse käitumine peagi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
