kolm aastat tagasi läksin lahku oma laste isas, kes oli minu vastu vägivaldne. Lapsed olid siis 3 ja 4 aastased. Alguses toimus kõik nii, et lapsed ei näinud, kuid lõpuks nägid ka nemad korduvalt, kuidas nende isa mind kägistas, vastu seina lükkas, vastu pead lõi, nii et veri ninast väljas, mind ära tappa lubas jne. Mitte ühegil korral ei jäänud mu kehale ühtegi nähtsavat vigastust, mistõttu ühtegi süüdistust tema kohta esitada ei saanud. Ilmselt poleks julgenud ega emotsionaalselt jõudnudki. Minu probleem tänasel päeval seisneb selles, et mu noorem laps, kes nüüd on 6 aastane käitub minuga vahel kohutavalt ja emotsionaalselt on see minu jaoks nii kurnav. Ilmselt tema jaoks samuti. Lisaks ma näen kuidas see kõik teeb haiget mu vanemale lapsele, kes on teiste emotsioonide suhtes väga vastuvõtlik. Väiksema lapse käitumine on talle väga traumeeriv. Aasta aega olen nüüd koos elanud ka uue mehega, kellega lapsed väga hästi läbi saavad. Selles suhtes probleeme pole. Üritan seletada, kuidas mu väiksem laps minuga käitub. Mõnel päeval kuus, ma ei tea millest see oleneb, kui lapsele lasteaeda järgi lähen on ta kohe juba sellises tujus, et teeb kõiksugu lollusi, et ma ta peale kurjaks saaksin. Üldiselt ma ignoreerin neid (nt ta ei pane end riidesse, paneb selga aind jope- paljale kehale jne jne). Seda kõike tehes tundub et lapsel on kohutavalt hea tuju, ta naerab ja tundub olevat õnnelik, kuigi ma tunnen, et see on teesklus. Tavaliselt kui me siis lõpuks autoni jõuame on ta teinud midagi sellist mille peale olen talle veidi kurjema häälega öelnud, et nii ei tohi teha. Nt eile olin printinud lastele kodus värvimiseks pilte ja kui ta neid nägi läks ta hüsteeriasse. Süüdistas mind, et printisin liiga vähe pilte, ainult ühe. Istusime autosse ja terve kodu tee ( ca 30 min) süüdistas laps mind selles, et ma ei armasta teda, armastan ainult õde, et ma kägistasin teda, kui ta sülle võtsin, sest ta ei tulnud muidu edasi, samal ajal laps küünistas mul käed puruks, ta rääkis et ta kardab mind. Et ma tahan ta ära tappa. Et ta läheb mu juurest ära, parema ema juurde elama jne. Kui ta ütles, et loeb kolmeni ja hüppab siis autost välja, kui ma vanemale lapsele prinditud pilti ära ei kortsuta, hakkas vanem laps nutma. Ja noorem hakkas lugema numbreid, mille peale vanem hakkas veel rohkem kartma ja paluma nooremat et ta ei teeks seda. See oli vanema lapse jaoks tõsiselt traumeeriv. Ma üritasin teda lohutada mille peale noorem mind süüdistama hakkas, et ma lohutan aind õde ja seepärast teda ei armastagi. Jonnimine jätkus veel kodusgi, endiselt süüdistas ta mind et ma kägistan teda ja et ta ei saa hingata ja ta üritas kapi taha mu juurest peitu minna, kuna tõsiselt nagu kartis mind. See tegi kõige rohkem haiget, kuna ma tõesti pole mitte kunagi, va 1 kord 2 a tagasi, talle vitsa andnud ega tutistanud. Ja tookord ma ka pärast palusin lapselt andeks. Kuna noorem laps ütleb mulle asju ja süüdistab mind nagu oleksin talle teinud neid asju mida tegelikult tema isa kunagi mulle tegi, siis mõtlesin et ilmselt mu laps ei soovi mäletada (ta ütleb et ei mäleta) seda mida tema isa kunagi mulle tegi. Samas ta mäletab et midagi sellist on olnud. Et keegi on kedagi kägistanud. Kuid kuna nad suhtlevad oma isaga edasi ja üldiselt tähendab see isaga koos oldud aeg palju komme, mänguasju, kino, mängumaid jne (mis iseenesest pole paha, lapsed peavad ju isaga suhtlema) siis tema mäletab et isaga on kogu aeg ainult lõbus olla. Samas kui mina- minuga peab minema lasteaeda, üksi mängima, sest ma teen õhtul süüja, kinno ja mängumaale saab aind kord kuus, mänguasju ma ei osta (kuna neid on neil niigi liiga palju), kommi süüja ei luba, panen toidu sisse juurvilju jne. Seega lapse silmis olen mina nagu see paha, sest ma keelan kõike ja isa hea, sest tema lubab. Ja siis mulle tundubki, et laps keeldub uskumast, et tema isa neid asju mulle kunagi tegi (lisaks on isa öelnud, et sellest et me enam koos ei ela olen süüdi mina). Aga kuna laps mäletab et need asjad on olnud, siis on ta rollid ära vahetanud. St mina olen isa, tema on mina ja et ma tegin neid asju talle. Vb on see kõik hullumeelne aga nii mulle tundub. Väiksem laps ka tihti küsib selle kohta. Et miks me isaga enam koos ei ole ja mida isa tegi, et ma teda enam ei armasta. Ja et isa kogu aeg ütleb et me pole enam koos sest mina ei taha. Ning laps nõuab mult et ma ütleksin miks ma ei taha. sest tema nagu mäletab et kui olime koos kõik 4kesi, et siis oli kõik hästi. Aga nüüd on isa kogu aeg õnnetu, kui ei saa nendega olla ja see on minu süü. Mitmel korral olen mõelnud, et peaksin lastele rääkima tõtt selle kohta, kuidas nende isa mind kohtles. Siiani olen selle kohta valetanud kuna ma ei taha nende isast neile halba rääkida. Samas ma tunnen kuidas noorem laps tegelikult teab tõde ja karistab mind selle eest, et ma talle seda tõde ei ütle. Aga kuidas ma seletan neile midagi mida ma isegi ei mõista? Selles suhtes et kui ma ütleksin et nende isa mind lõi siis nad küsiksid miks. Aga ma ei tea miks. Ta lõi mind lihtsalt siis, kui ma sain rohkem palka kui tema, kui ma sain parema töökoha, kui mul tekkis mõni uus sõbranna, kui mul läks hästi. Kui ma olin õnnelik. Kui ma kandsin lühikest seelikut, kui keegi tänaval mind vaatas, kui ma liiga kaua olin wc-s jne jne. Kuidas ma seda seletan 6 a? ja kas see üldse oleks mõistlik...
Teil on olnud palju üleelamisi seoses suhtes olnud vägivallaga. Olete segaduses, sest te justkui lõpetasite selle, astudes suhtest välja, kuid teile tundub, et hoopis teie noorem laps jätkab oma isa käitumist ja seda läbi keeruliste ülekannete.
Teie lapsed on olnud tunnistajaks perevägivallale. Võib arvata, et nad on tundnud end üsna ebaturvaliselt. Agressiivsus on igas inimeses ja see on normaalne tunne, kuid kui seda väljendatakse läbi vägivalla, on see ebanormaalne. Vägivaldses peres kasvanud laste normaalsus ongi tihtipeale vägivald, kas teiste, tihti kõige lähedasema vastu, või siis iseend vastu. Eriti avaldub see siis, kui tekib mingi stressireaktsioon või pingeline olukord. Kas teie lapse elus on viimasel ajal olnud mingeid muudatusi? Kas selleks võib olla teie uus suhe? 6aastasele kõike seletada ei ole võimalik, samas on teie poolt kirjeldatud lapse äärmuslik käitumine selge märk sellest, et ta vajab kiiret abi.
Kuigi lapsevanemad võivad olla lahus, jäävad nad lapsevanemateks elu lõpuni. Seega on lapse jaoks parimaks kasvukeskkonnaks ja vajadusel ka n.ö. ravimiks vanematevaheline koostöö- teadlik ja emotsioonidevaba koostöö, vaatamata minevikule. Võib olla saate suhelda laste isaga ja arutada tekkinud olukorda. Kui laps käitub teiega provotseerivalt, siis esmalt kuulake ja peegeldage talle tema tundeid. Ma saan aru, et: Sulle ei meeldi…/Sa ei taha…/Sa oled vihane…..jne. Kui ta teeb seda kolmas ja neljas kord, siis tuleb lõpetada tegevus selgelt ja konkreetselt: Ei tohi nii teha! Samal ajal olete temaga samal tasemel, vaatate talle otsa, võtate käest kinni jne. Tõenäoliselt hakkab laps vastu või hakkab nutma. Teie, aitate tal rahuneda, ütlete, et mõistate ja armastate teda väga, aga te ei saa lubada tal niiviisi käituda. Selliseid sekkumisi tuleb teha korduvalt, ja üha uuesti ja suure kannatusega. Teie tee minna on päris pikk. Vaid teie enda rahulik olek saab aidata last. Kui laste isa on nõus panustama, siis mõne kuu jooksul on ka Eestis alustamas programm “No kids in the middle!”. Eestikeelne nimi on alles väljatöötamisel. Mulle teadaolevalt on esialgse väljaõppe saanud mõned terapeudid Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Rakveres. Programm motiveerib, kaasab ja õpetab endisi konfliktis olevaid partnereid, praeguseid lapsevanemaid, emotsioonidevabalt suhtlema nii, et lapsed ei oleks kistud konflikti.
Kuna laste baasiline turvalisus on saanud tugevalt kannatada, võiksite konsulteerida lastepsühholoogiga või pereterapeudiga. Traumeeritud lastel on tihti abi erinevatest loomingulistest teraapiavormidest, samuti võiks turvalisuse uuesti ülesehitamisel tuge olla teraapiavormist: Töö saviväljal.
