Tere.
Kuidas seda kōike kirjeldada nii, et ei tekiks segadust...?
Ma vajan abi.
Mul on 2 last (5a ja 2,5). Väiksemaga olen kogenud jubedust - palavikukrampe, 4x aasta jooksul. Uuringutel käisime,lapsega koik korras, diagnoos ongi palavikukramp. Kuna esimesest õudusest saati on mul lapsed olnud haiged iga kuu kõrge palavik 3-4päeva, siis iga aevastus on mind väga ärevaka teinud. Olen ka kokku kukkunud peale lapse krampi (ônneks kiirabi oli kohal). Viimasel aastal on lapsed tublid olnud,terved ja kerged haigused kimbutanud. Arstid lubasid, et väike kasvab sellest välja. Aga mina...ma ei kasva kunagi sellest vâlja. See on kirjeldamatu hingevalu,mis elab minuga. Ma vôitlen,püüan positiivselt môelda, näen et väike on tugevam,lootust on et kôik läheb mööda, aga hirm on suurem.
Ma kardan. Praegu olen jôudnud selleni,et me ei käi lastega mitte kuskil ja mittr keegi ei tule meile ka külla,sest lapsed vôivad viirust korjata. Nii juba ligi pool aastat. Lapsed mänguvad ainult ôues koos teistega. Sünnipäevad,jôulud,poed,teater,kino,ringid,trennid - kôik olen blokeerinud. Sugulased elavad paar maja edasi, seal kasvab 3 last. Nendega ei suhtle enam üldse, sest igakord kui nendega kokku oleme saanud, on mu lapsed kôrge palavikuga haigeks jäänud. Sugulane (mehe poolt) ei hooli minu laste tervisest ja ei teata kunagi kui tema lapsed tôbised on ja tôbised on nad pea alati(nohu,köha,oksendamine). Meiega koos elab ka minu ämm,kelle töö on suurte rahvamassidega suhtlemine. Sealt on arvatavasti ka haigusi tulnud. Ämm ei ütle ka kui tal nohu vms on,läheb oma tuppa, sööb küüslauku ja päev hiljem teeb suured silma, et issand kuidas lapsed haiged on. Olen kôiki palunud, teatanud olukorrast, et mitte kutsuda ja tulla külla kui keegi on haige vôi just sai terveks. Kedagi see ei huvita. Mehe seesama sugulane tôi oma 3 last meile mängima,kui üks hakkas järsku oksendama. Mina näost punane ja mures, kuulen et ei ole midagi, ka öösel on lapsed mitu korda oksendanud. Ônneks jäid minu lapsed terveks! Nüüd, kui on gripihooaeg, olen otsustanud minna teise linna omaette elama paar nädalat, et vanaema meile viirust ei tooks. Ämm on ise rääkinud, et ka töökaaslased vôtavad hommikul paracetamoli 39 palaviku alandamiseks ja tulevad rôômsalt tööle. Ehk, vanaema toob ilusti selle meile koju. Ônneks on see variant olemas, omaette olla, eemal kôigist!
Asja valus pool: mu suhe on kannatabud ja kannatab minu hirmu ja muretsemise pärast. Mu mees,kellega oleme 11a koos olnud, ütleb et ma olen hall,väsinu ja mutistunud kuri ema,kes keelab kôike ja rikub meie suhet. Ta on mulle kallis, aga tôsi on, et kôik mis on juhtunud, on mind tapnud. Minust on väike pisike osake jäänud, kes vôib vahest naerda palju ja naljatada ja viitsida muud peale lastelasvatamise teha. Kui lapsed magavad, pingutame et koos aega veeta: vaatame filmi, sööme, räägime. Aga tihti ma ei jôua ôhtusele istumisele, sest kukun enne lapse kôrvale magama ja ärkan keset ööd, siis on hilja. Mees ei tunne, et ma teda armastan. Ütleb et vôib ise ka endale hommikusooki teha ja pesu pesta, et ta ei vaja teenijat. Ja miks ma juuksed ära lôikasin,nyyd olen mutt. Aga ma tahtsin enda arust ilus ja hooliv perenaine olla. Lastega olen kuri ôhtuti kui pole enam jaksu, ôhtul mees tulebki ja tundubki et ole tige ema. Ka ämmaga koos elamine teeb pinget, tema lôputu jutt, lôputu...
Mehega voodielu on väga kehv, kord kuus juhtumisi...kui sedagi. Aga ma ei jôua ja teades et ta näeb mind halli kurja mutina, ei tee asja paremaks. Tema tôlgendab mitte seksimist kui mitte armastamist. Aga ma armastan. Ja peas keerleb ikka ja jälle lapsega juhtunu. Muretsen miks ei râägi piisavalt, miks punn on seljal, miks silma pilgutas, miks 8 ärkas mitte 7 jne. Nagu mu mees ûtleb, ma olen lôputu depressiooni hunnik, kes otsib pidevalt asju mille pärast olla hall ja mures.
Ma ei olnud selline. Olen rôômus ja roosa enne laste sündi. Nüüd ma tean, et ma ei ela ja ma ei oska lihtsalt sellest keerisest välja tulla. Ma kaotan meest ja muretsemine tapab mind. Kuidas saaksite mind aidata? Mida ma tegema vôi kuidas ma môtlema peaksid? Ma tahan olla positiivne ja elurôômus ema ning naine. Ma olen ônnetu...
Teil on olnud laste tervise pärast palju muret ja see on teinud teid väga ettevaatlikuks. Veelgi enam, olete pidevas hirmus, et varem kogetu võib korduda. Kuigi teate, et olete olnud varem rõõmsam ja muretum, siis nüüd väikeste laste emana on avaldunud teis pidev ärevus, mis kohati teeb teid ka kurjaks ja rikub ka suhteid lähedastega. On üsna mõistetav, kui teile näib, et teised ei jaga teie ettevaatusabinõusid, siis tunnete end oma mures üksi. Näib nii, et mida rohkem teised eeldavad, et peaksite olema vähem muretsev, seda enam tunnetate, et teid ei mõisteta, võitlete üksi ümbritsevas valitsevate ohtutega (haigustega), seda reaalsemad need ohud teile ka näivad, mis omakorda toidab ärevust.
Küsite, kuidas muuta mõtteviisi ja olla veidi rohkem optimistlik ega näeks maailma nii ohtlikuna? Jah see ei ole kerge ülesanne ja ühest retsepti ilmselt pole. Kuid praegu tundub nii, et vajaksite eelkõige ise puhkust, samuti kedagi, kes teid mõistaks ja keda te ise saaksite usaldada. Loomulikult võiks see olla eelkõige teie mees, laste isa, kes saaks kasvõi osaliselt teie koormust laste eest hoolitsemises enda peale võtta. Kasvõi mõnikord, et saaksite enda jaoks võtta aega ja mitte olla üksi vastutav. Kuigi praegu kodunt eemal tundub, et olete rohkem kaitstud võimalike haiguste eest, siis moelgi kindlasti ka sellele, et see ei ole ju pikas perspektiivis lahendus. Kui olete viirustele ohtliku aja üle elanud, siis peagi oleks hea mõelda, mida veel saaksite teha, et tunda end veidi kindlamana. Kas saate mõelda ka nii, et arstidel on õigus, et lapse kasvades väheneb risk palavikukrampideks, analüüsid on korras ja juba mõnda aega pole lapsed enam haiged olnud. Seega võitegi end juba muretumalt tunda. Võib ju olla ka nii, et pidevast muretsemise pingest, mis omakorda teebki teid vastuvõtlikuks ka haigustele. On ju üldteada, et kui emal on pidevalt stressi seisund või kalduvus depressiivsusele (mis võibki väljenduda rõõmutuses, põhjendamatult kurjustamises, enda eest mittehoolitsemises jne), siis on lapsedki vastuvõtlikumad haigustele.
Niisiis, praegu oleks aeg hoolitseda iseenda eest, usaldada teisi, võtta endale aega puhkamiseks, millegi toredaga tegemiseks, lähedaste, sõpradega suhtlemisteks vm, mis teile vähegi endale rõõmu ja lõõgastuks pakuks. Vältige kapseldumist, pigem keskenduge suhte hoidmisele mehega, leidke võimalusi kahekesi olemisteks, intiimsusteks. Ka lapsed vajavad eelkõige rõõmsaid ja õnnelikke vanemaid. Kui siis vahel haigused tabavadki, siis saate koos nendest jagu.
