Tere!
Ma tean, et siit ei saa ma sellist abi nagu vaja, kuid igasugune tagasiside ja edasisuunamine on abiks.
Olen olnud 5 aasta jooksul väga sinisilmne ja rumal naine. Olen uskunud meest, kes peaks olema perepea ja vääriline isa oma lastele. Jah, ta mingiaeg seda ongi, kuid siis tekivad perioodid, kus tema sõltuvused temast võitu saavad ja ta suudab kõik ilusa, hea ja stabiilse elu pea peale keerata. Olen kahjuks oma sinislmsusega ja lootuaega, et ehk järgmine kord enam nii ei lähe lasknud sellel lumepallil liig suureks veereda. Nüüd oleks vaja hakata seda sulatama.
Ma ei saa üksi hakkama. Mul on armas 4-aastane tütar ja kohe kohe sündimas teine. Kuid tänaseks päevaks jättis mees mind võlgadesse ja oht on kaotada kodu, maja kus saaksin rahulikult kasvatada oma lapsed üles ja elada ilma temast sõltumata.
Kahjuks ei oska ma kuskilt abi küsida. Usun, et see tundub kerjamisena, kuid kui leiaks 7000 vabatahtliku inimest, kes annetaks nt. 1euro oleksin võlast prii, kodu alles, lapsed rõõmsad ja hästi kasvatatud. Tean, et see soov tundub utoopiline ja on teisigi peresid, kes on sarnases või veel hullemas seisus, kuid kas tõesti siis ei ole sellisele olukorrale mingitki lahendust. Kas kuskil ei ole võimalik algatada anonüümselt heategevusliku fondi eraisikule? Tuttavate, sugulaste poole pöördumine on minu jaoks kahjuks alandav, sest kõik on mulle ammu rääkinud, et mul oleks üksi parem ja see on mees, kes ei oska ja taha hinnata peret jne. On räägitud, et ära sa ometi võlgu võta, oled pärast hädas jne. Novot siin ma nüüd siis olen, nüüd siis jõudis mulle kohale, et kõigil on õigus olnud. Kuidas ma nüüd tunnistan avalikult, et kallid tuttavad ja sugulased teil on õigus olnud annetage mulle raha, et ma kodu ei kaotaks? Mu ema ei elaks seda üle ja peaks mind valetajaks ja reeturiks.
Kuidas sellisest olukorrast välja tulla? Kas on üldse mingitki lahendust? Kuhugi pöörduda sellise murega? Ma olen tõesti meeleheitel! (((
Kirjeldatud olukord on tõepoolest piisavalt hull. Hea pool asjast on see, et alati ja iga kord algab ükskõik millise probleemi lahendus probleemi tunnistamisest. Kui nüüd olete, nagu te kirjutate, oma sinisilmsuse hüljanud ja illusioonide ohtlikkusest aru saanud, siis on aeg võtta vastutus olukorra eest ja asuda tegutsema.
Anonüümne annetamine teie heaks on ilmselt küsimärgiga - inimesed võivad olla küll lahked ja annetada, kui hädas oleva inimese mure ja valu neid puudutab, ent pigem ikka konkreetsele perele, konkreetsele lapsele (meedias on neid lugusid ju piisavalt olnud).
Kui teie kodu on n-ö panga oma, siis saate minna panka ja rääkida seal oma lugu ära. On võimalik saada maksepuhkust või sättida makseid teile sobilikumaks.
Pöörduda on võimalik ka kohaliku omavalitsuse poole ja taotleda abi sealt. Sotsiaaltöötajad on reeglina kursis vastavate võimalustega ja saavad teid ka nõustada.
Kui teil on olemas sugulased ja tuttavad, kes on teile kaasa elanud ja teie olukorra tõsidust teavad, siis tundub küll kõige mõistlikum nende poole pöörduda. Häbi võib tõesti olla, ja süütunne ja palju muid keerukaid ja raskeid tundeid. Ent kui kaalul on teie laste heaolu, siis kas see mitte ei kaalu üle võimalikku häbi? Olen ka kindel, et sõbrad-tuttavad on aimanud olukorra tõsidust vaatamata sellele, et teie olete seda eitanud, ja kui tegu on tõeliste sõpradega, ei hakka nad mitte parastama ega haletsema, vaid püüavad teid aidata.
Usun ka, et emale, kui ta tõesti midagi ei tea, on teie ülestunnistus olukorrast suur šokk, kuid emade juurde (nagu ka sõprade juurde) kuulub ikka see, et keerukas olukorras keskendutakse lahendustele.
Nõnda siis on minu tõsine soovitus teile pöörduda oma inimeste poole, keda usaldate. Teil endal selle olukorra sees olles võib olla ka lihtne pead kaotada ja meelt heita, lähedased inimesed saavad toetada ja hoida pea selge. Ärge jätke end ses olukorras üksinda.
(((