Minu viie aastane poeg on viimase kahe kuu jooksul muutunud nö. armukadedaks. Väljendub selles, et meie elukaaslasega ei tohi kallistada, ega muul moel lähedased olla. Kui ta näeb meid musitamas, hakkab ta nutma ja ütleb, et Teie ei tohi musitada. Seejärel läheb ta oma tuppa nutma, mingi aja pärast rahuneb ja tuleb meie juurde nagu poleks midagi olnud. Kui räägime temaga, et emme ja issi musitavad ja kallistavad, kuna hoolime üksteisest ja see on normaalne, et me ju musitame sind ka jne. Seepeale .
teatab ta, et talle ei meeldi ja tema ei luba. Kui räägime, et tulemas on emme ja issi sünnipäevad, siis neid ta ka ei taha ja ei luba. Täna võttid ta albumist ühe pildi, kus me elukaaslasega koos peal oleme. Läks oma tuppa ja sodis vildikaga pildi ära. Miks ta nii tegi, kuna talle ei meeldi see pilt.
Oleme väga mures, miks ta nii teeb ja ei oska mingit seisukohta võtta.
Olete segaduses, sest teie 5-aastane poeg on viimasel ajal käitunud teie jaoks ootamatult.
Usun, et teie poolt kirjeldatud käitumine on seletatav lapse vanusele iseloomuliku arengulise eripäraga. Kindlasti ei peaks te liigselt muret tundma.
Mis siis on iseloomulik käitumine ca 3.5 eluaasta ja 6 eluaasta vahel? Lapse maailm muutub justkui värvilisemaks. Olulisel kohal on kujutlusvõime areng. Lapse jaoks on tavaline ja reaalne, et keegi omab üleloomulikke võimeid, tondid ja kollid on päriselt olemas ja ilmutavad end ka unes. Laps mõtleb asju välja ja usub neid siis kai se. Selles vanuses hakkab laps märkama, et emme ja issi ei ole sarnased. Mehe ja naise kehad on erinevad. Kuni seniajani tundis ta, et maailm pöörleb ümber tema (lapse omnipotents). Nüüd märkab ta tasahiljukesi, et emmel ja issil on ka omavahel mingi “teema”. Mõnikord võtab issi emmel ümbert kinni ja üle tema vahetatakse pilkusid, mida ta ei mõista. Nojah, ka suudeldakse! Emmel ja issil on ka omaette magamistuba. Seda kõike on fallilisse arenguetappi (Freudi järgi) jõudnud lapsel raske taluda. Ta oleks meelsasti ise isa asemel, kuid tajub oma väiksust võrreldes isaga. Ta tunneb olukorra suhtes frustratsiooni (pildi sodimine, ei tohi ütlemine…) ja ei oska selle tundega midagi pihta hakata.
Te saate last aidata ise rahulikuks ja tasakaalukaks jäädes. Paralleelselt sellega et laps näeb, et teie olete koos ja saate hästi läbi, võiks praegu just isa pöörata rohkem tähelepanu pojaga koos tegutsemisele. Koos issiga võiks meisterdada midagi, või võtta ette jalutuskäike või valmistada emmele pühapäeval pannkooke vms. Niiviisi toimub lapse soolise identiteedi kujunemine. Ta saab samastuda isaga, ilma temaga konkureerimata.
Kuigi tänapäevased kirjutised ei puuduta just tihti lapse arengu etappide kirjeldusi Freudi järgi (spetsiifiline terminiloogia), leiate huvi korral piisavalt infot netist ( vt väikelapse psühhoseksuaalse arengu faasid Freudi järgi).
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
