Tere mul on 2 aastane laps. Mul kui emana puudub ematunne. MA ei tea kas see puudub aga pole sellist ohh ninnunännu tunnet. Ma armastan oma last, olen temaga kodus, toimetame koos, mängime jne.
Tahaksin teada milline see niiöelda ematunne peaks nägema. või kuidas ma ennast tundma peaks. Ma tean et olen oma lapse ema ja mitte mingiljuhul ei annaks iialgi oma pisikest mitte kellelegi. Meil on koos väga tore.
Kui mul see ematunne puudub, kas on midagi väga pahasti, ja kas see mõjutab kuidagi last ka. Ma lihtsalt ei tea kas mul on see ematunne või mitte.
Üldiselt räägitakse psühholoogias pigem “piisavalt heast emast” (good enough mother) ja kiindumussuhtest kui ematundest. Kui laps kasvab keskkonnas, kus tal on üks lähedane hooldaja (kõige tihemini on see ema) ning see hooldaja rahuldab lapse vajadusi lapse east ning eripäradest lähtuvalt, siis võib arvata, et lapse areng on turvaline. Silmas peaks pidama, et lisaks näirteks toidule, joogile, peavarjule, unele jms. on lapse üks väga oluline põhivajadus sotsiaalsus ehk suhtlemine. Suhtlemine ei pea ilmtingimata olema ninnunännutav, kuid kindlasti peaks seal olema piisavalt peegeldusi. Ema ja lapse vahel toimuv suhe ja suhtlemine määrab ära selle, milliseks kujuneb lapse kiindumussuhte muster. Kui lapsel on emaga turvaline kiindumussuhe, kannab ta selle üle kõikidele teistele suhetele. Kiindumussuhe on aluseks ka sellele, kuidas ta ise end oma tulevases elus tunneb. Turvaline kiindumissuhe saab tekkida, kui ema on lapse jaoks kohal, peegeldab tema tundeid ja seisundeid (vajadusel annab lapsele sellekohased sõnad). Kui laps tunneb end halvasti, siis ema nägu peegeldab lapsele kaastunnet. Kui laps on rõõmus, siis ka ema peegeldab seda tagasi. Laps näeb iseennast ema näost. Kui tunne on ära tuntud ja teadvustatud, siis saab sellega tegeleda, et jälle parem oleks. Kui ema on väga muutlik ja mõnikord on ta lapse jaoks justkui olemas, aga mõnikord käitub täiesti vastupidiselt, siis ei ole ema reageering lapse jaoks ettearvatav ja kui see olukord jääb püsima pikaajaliselt, siis võib välja kujuneda ambivalentne kiindumussuhe. Kui ema ei ole aga üldse lapse jaoks eriti olemas (näiteks pidevalt telefonis või arvutis või ka näiteks väga depressiivne), siis saab alguse vältiv kiindumussuhe.
Selleks, et saaksite olla oma lapsele targaks lapsevanemaks, soovitan teil uurida Isabelle Filliozat`I raamatut “Minu mõistus on otsas!” See on kergesti loetav, vahvate piltidega silmiavav lugemine.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
