Tere,
Mul on suur mure seoses oma 3- ja 4-aastase lapse probleemse magamisega. Esiteks ei ole nad nõus õhtul ilma minuta magama jääma. Neil on oma magamistuba, kus vanem laps magab suures kaheinimese voodis ning väiksemal on teoorias oma väiksem voodi. Reaalsus on see, et oleme kolmekesi koos suures voodis (mina keskel ja lapsed kahel pool mind), loeme unejutu ära ning siis pean neil käest kinni hoidma, kuni nad magama jäävad. Kui seda ei tee, siis tuleb meeletu kisa ja protest. See magamajäämine võib eriti tööpäevadel (kui nad on lasteaias päeval maganud) päris kaua aega võtta, isegi tunni või rohkem ning on päris tüütu. Tavaliselt jään siis ise ka nende vahele magama ja ärkan paari tunni pärast üles ja lähen siis oma voodisse. Või äratab mind mees, kui ise magama läheb. Lapsed (eriti suurem) sellega ei lepi, et minu asemel tuleks mees neile tudujuttu lugema ja neid magama panema. Öösel saan natuke oma voodis olla ja siis hakkab laste ärkamine pihta. Tavaliselt ärkavad mõlemad lapsed vähemalt korra öö jooksul. Tavaliselt isegi rohkem kui korra. Midagi neil otseselt viga ei ole tavaliselt. Lihtsalt karjuvad (vahel rohkem paaniliselt vahel vähem) mind ja rahunevad alles siis, kui ma jälle nende vahel olen ja käest kinni hoian. Suurem laps jääb tavaliselt üsna kiiresti uuesti magama ja saan oma voodisse tagasi minna (kui just mina veel kiiremini magama ei jää sinna), väiksemal läheb tihti päris kaua aega uuesti magamajäämisega, siis ta vähkreb ja ei lase ka mul magada. Jäi märkimata, et õhtul tõstan tavaliselt väiksema siiski oma voodisse, kui ta on uinunud, kuid mitte alati. Kui ta öösel ärkab ja selle avastab, ronib ta loomulikult suurde voodisse teise lapse kõrvale ja karjub mind ka. Seal laste vahel magada ei ole kuigi mõnus, ruumi on vähe, nad siplevad ja saan aru, et see ei ole ju normaalne ka. Samas karjuda ei saa ka neil lasta, sest kui üks karjub, siis ärkab ka teine üles ja ei taha neid ka traumeerida. Enda närvid on läbi sellest, paarisuhe loomulikult kannatab ka (magama jään ju koos lastega tihti, öösel olen ka enamasti nende voodis, ärkan pea alati koos lastega), magamatus tekitab juba igasuguseid terviseprobleeme. Erinevatesse tubadesse ka lapsi magama panna ei saa, kuna kui nad vahel koos ärkavad, ei saa ma ennast puruks tõmmata. Väiksem lepib veel mingil määral issiga ka, suurem nõuab ainult mind. Muidu on päevane pereelu nagu ikka - meie mehega käime tööl, lapsed on lasteaias. Õhtuti pühendan enamasti aega lastele, ka nädalavahetustel. Ei saa öelda, et nad tähelepanu ei saaks või millegi pärast peaksid hirmul olema. Mehega saame ka täitsa normaalselt läbi, õhkkond kodus on okei. Ei suuda leida põhjust, miks nad öösel ärkavad ega veel vähem lahendust sellele. Ei oska neid õhtul ise magama saada, et mind sinna vahele vaja ei oleks. Igaljuhul olen juba täiesti meeleheitel! Millest võiks abi olla? Nii palju veel lisan, et magamistoas kõik tingimused ok - neil ei ole liiga palav ega liiga külm, kõik on vaikne (elame oma majas) jne.
Tänud ette!
Olete hädas laste unerutiinidega. Kirja järgi tundub tõesti nii, nagu te ka ise ütlete: tegelikult pole keegi pereliikmetest selle olukorraga rahul.
Kõik laste harjumused on vanemate loodud, ja kui soovite luua teisi harjumusi, siis seegi on teie teha. Loomulikult - harjumise muutmine on pikk protsess, nõuab kannatlikkust, rahu, usku, et see hakkab ühel päeval toimima, ja järjekindlust, järjekindlust...
Nii et kui soovite muutust, peaksite eelkõige mehega koos arutlema selle üle, mis moodi te tahaksite, et oleks. Rutiinid on alati vanemate vastutus ja vanemate kujundada. Kui olete omavahel asjad kokku leppinud, peaks sellest informeerima ka lapsi: laste keeles, neile arusaadavalt, rääkige oma murest ja otsusest. Saate ka selgitada, mismoodi see olukord teile mõjub (kõik peavad saama rahulikult magada, issi-emme tahavad öösel koos magada, lapsed magavad oma toas ja oma voodites jne). Lapsed võivad siin erinevalt käituda: päeval selle jutuaamise käigus kõigega päri olla, õhtul aga kõvasti nutta ja mitte nõustuda; nad võivad kohe selle jutu käigus alustada protestiga vms. Ükskõik mis moel lapsed ka ei reageeriks, teie saate nende tundeid aktsepteerida (sa tahaksid ikka emme kaisus magada; sulle ei meeldiks, et issi loeks pooltel õhtutel unejuttu; sa ei taha, et mina issi kaissu lähen; jne) - aktsepteerimine alati rahustab. Siin on hea mudel: ma saan aru.... kuid mina olen sinu emme/issi, mina tean hästi, mismoodi meie elu peaks olema, ja seetõttu me teeme nii. Samas saab lastele muutust hõlbustada selle kaudu, et nad saavad samuti ette panna midagi, mis on vastutulek neile, on see siis üks unejutt rohkem, uus kaisuloom, laste enda valitud unelamp vms.
Mul on alati heameel vanemate üle, kes ei soovi kasutada autoritaarsest kasvatusviisi, kuid see ei tähenda, et vanem peaks loobuma oma autoriteedist. Autoriteet on vaimne mõjujõud, mis on eriti vajalik vanemluse sellel alal, kus läbirääkimist pigem ei toimu, sest vanem vastutab. Need alad puudutavad eelkõige laste tervist ja ohutust - siin on vanem see, kes ütleb, kuidas on. Kuna unerutiin on oluline tervise tagaja, siis ses valdkonnas on otsus vanemate teha.
Uue rutiini läbiviimisel peaksite osalema mõlemad ja toetama teineteist selle läbiviimisel ja järgekindel olemisel. Unerutiini oluline toetaja on koht ja aeg. Kui laps uinub alati samas kohas ja voodisse minnakse alati sama kell, siis on lootust, et see asi hakkab toimima. Laste nutule, protestile tuleb reageerida rahu ja tähelepanelikkusega, õrnuse ja kindlusega. Võib minna umbes kuu, kuni see hakkab toimima - ja väga oluline on, et lapsed tajuksid kummagi vanema rahu ja kindlust muutuse läbiviimises. Kui teie kahtlete ja olete pigem ärevad, siis on ärevad ka lapsed.
Lapsed õpivad uinumist keskmiselt kuni neljanda eluaastani. Sinnani on päris normaalne istuda nende juures, kuni nad rahunevad ja uinuvad. Kui kodune elu on muidu rahulik, ja laste emotsionaalsed vajadused kaetud, nagu te kirjutate, siis peaks olema ka uinumine rahulikum. Tavaolukorras võtab uinumine u 20 min. Laste toas võiks olla nt mugav tugitool vanema jaoks, kui kaisutamine ja musid on tehtud, istub vanem toolis ja siis enam ei räägita (tss, uni ei saa tulla, oleme tasa). Isa kaasamiseks on hea nipp, et issi ja lapsed üheskoos valivad välja toreda raamatu, mida loeb vaid issi (emme eest võib selle isegi ära peita, see on issi ja laste jagu ).
Loomulikult valite oma rutiinid ise, mina tõin vaid näiteid. Kui olete järjekindad, siis uus rutiin juurdub, ja kasud on tõesti kõigile suured: parem unekvaliteet, rahulikumad õhtud, parem paarisuhe.
Soovin teile kannatlikkust ja jõudu!
).