Tere!
Minu kaheaastane poeg eelistab oma hoidjat mulle, oma emale. See ajab mu lihtsalt marru. Ma saan aru, et midagi pole parata, kui laps on rohkem hoidja kui minuga. Ma ei tea ka, kuidas seda muuta. Kui päevatöö on tehtud, siis on ju vaja veel 100 asja ära teha - söök, koristamine, pesu pesemine... Asja ei muuda paremaks see, et paar päeva nädalas pean ma üldse teises linnas olema töö tõttu. Mu süda peaaegu murdub iga kord, kui on vaja sõita. Ühesõnaga, ma tean, miks ta teda eelistab, aga see ei muuda tunnet. Ja ma ei oska selle tundega hakkama saada. Palun abi. Kas ma olen oma lapsest nüüd ilma? Kas ma ei saa temaga enam kunagi lähedaseks? Tundub, et võitluses selle lapse armastuse eest kannatavad ka suuremad lapsed, sest aur kulub pesamunale. Varsti olen kõigist ilma... Ma enam ei tea, mida ja kuidas teha. Tööl ei saa ka vähem käia rahaliste kohustuste pärast. Tänan ette.
Olete mures oma pesamuna pärast, kes tundub eelistavat hoidjat. Samas annate endale selgesti aru, millest see on põhjustatud. Tõepoolest, kui hoidja on lapsega rohkem kui teie, kui ta tõeliselt hoolib lapsest, on tema jaoks kohal, turvamas ja toetamas, siis on loomulik, et laps kiindub. Ja miks mitte ka rõõmustada selle üle, et teie lapsel on nii suurepärane hoidja ning teie lapsega on kõik korras.
Elus on igasuguseid aegu, ja kui teie elujärk on praegu selline, et teil ei ole võimalik oma töökoormust ja sõite vähendada, siis kas võiks sellega rahu teha - ja ehk ka tunnustada end selle eest, et tulete toime suure koormusega ning saate täita oma rahalisi kohustusi. Selle kaudu ju tagate ilmselt kodu lastele ja söögi lauale ning see on suur asi.
Tasakaalu laste kasuks on ehk võimalik muuta sel ajal, kui tõesti olete kodus. Kodus on jah 100 asja vaja teha, aga kui vaadata neile 100le asjale otsa - äkki on võimalik vähendada 85 peale? Ma ei tea, kui korralik perenaine te olete, aga ehk näete siiski kuskil neid asju, mida ei peaks üldse tegema, või saate alandada standardit. Võib-olla juba olete kõike seda teinud, aga ikka nimetan mõnda asja (mida ma ka ise oma kolme lapse kõrval rakendama hakkasin): näiteks lõpetada triikimine, vaadata läbi sõrmede segamini toale, jätta mõnel päeval tolmuimeja rahule, mitte paanitseda korrastamata sahtlite-kappide pärast jne ning selle alt vabanenud aeg pühendada lastele. Võimalus on ka lapsi vastavalt eale kodutöödesse kaasata - seegi on ju koosveedetud aeg, pealegi väga kasulikult, sest lapsed õpivad kodutöid tegema. Kui lapsed maast madalast õpetada enda järelt koristama (nõud, mänguasjad, riided), siis seegi on hõlbustus ja ka loomulik eluõpetuse osa. Ka teie meeleolu on oluline. Lapsed tunnevad end palju paremini, kui kodus askeldab heatujuline ja koostööle kutsuv ema, end aina süüdi tundev ema tekitab lasteski süütunnet ja energia vähenemist.
Laste armastus ema vastu on loomulik, selle pärast ei ole vaja võidelda. Lihtsalt see aeg, mis teil on, pühendage teadlikult lastele, ja püüdke seda aega juurde saada paremini oma tegevusi läbi mõeldes ja planeerides. Üks kolme lapse ema kirjeldas mulle, et kasutab kõige kiirematel päevadel papptaldrikuid, et säästa aega nõudepesemiselt ning ei riidle endaga, kui paar korda nädalas lastele poepihve soojendab - kui ülejäänud päevadel on laste laual kodus tehtud korralik toit, siis laste tervis kindlasti ei kannata. Sedalaadi nippe, kui need aitavad lastele pühendatavat aega suurendada, võib ainult tervitada.
Usun küll, et teil on võimalik lastega lähedane olla ja seda säilitada, kui ülaltoodut silmas peate.
