Tere.Olen mures oma 5 aastase tüdruku käitumise pärast.Ta on loomult hästi elav,aktiivne ja rõõmsameelne.Vahel on ta väga abivalmis, siiras,heasüdamilk ja tore ning siis jälle väga raevutsev,karjuv, kisendav,lööv laps.
Viimase pärast ma siia kirjutangi.Mulle tundub et tänapäeva lapsed läbiksid justkui kahte puberteedi iga- üks 4-5 aastaselt ja teine 13-17aastaselt.vahel ma ei mõista oma last,või noh...seda juhtub tihti!
Meie tülid saavad alguse enamasti täiesti tühjast kohast.Toon näite: lapsed( 2 tüdrukut on majas) lähevad minu voodisse istuma,siis tuuakse oma mänguasjad sinna,siis juba visatakse seal kukerpalli ja müratakse. Keelan neid ja selgitan et minu voodis ei hüppa. Siis ütleb vastus "Olgu emme". Läheb 1 min mööda ja kõik kordub. Ütlen natuke selgemal toonil et palun lõpetage ära,minu voodis EI hüpata. Vastuseks tuleb(natuke ennast õigustaval toonil) : me ei hüppa,me teeme kukerpalli. Mina vastu: Minu voodis ei tee kukerpalli,ega ei hüpata jne...kui tahad istud vaikselt ja kui mängida tahate siis võite seda mujal teha,minu voodi on magamiseks. Laps: Olgu emme. 1 minut läheb mööda ja kõik kordub,kuid siis võib olla tõesti enam ei hüpata aga põlvede peal käiakse voodis mis teeb sama välja aga laps sellest aru ei saa ja siis iga kord pean ma neid kõiki variante üle kordama.Siis ütlen juba et KÕIK,tulge ära,aitab!. Ja sealt edais tuleb sõda.Laps läheb vihaselt minema,trampides.Ise poriseb et emme on paha ja ma ei taha mitte kunagi sind. Üritan temaga rääkida et ma andsin talle võimaluse aga ta ise ei arvestanud sellega. Selle aja peale ta juba hüsteeriliselt nutab,ei kuula jne.....pidevalt öeldakse et miks ma riidlen koguaeg. Ehk tõesti lapsele jääb mulje nagu ma koguaeg riidleks aga see pole nii.Vahest palun tal midagi teha,täiesti normaalse häälega ja siis öeldakse "Miks sa karjud" ning siis tuleb vaidlus,sest ütlen talle et ma ei karju vaid palun teha mida on vaja....ja siis tema jälle ütleb vastupidist jne...
On olnud olukordi kus ma olen karistuseks temalt mingi asja ära võtnud.Mänguasjade loopimise eest võtsin ära tema raha kassa,mille kogutud raha eest pidime Lego maja soetama ja andsin selle tema õele. Eile lugesin kassas olevat raha ja laps tuleb rääkima et tema ei saagi endale enam Lego maja,et tema on ju paha laps. Kusjuures meil pole sellist sõnapaari kasutusel nagu "paha laps" aga vahel ta nimetab end nii. Siis ütlen et sa pole paha ja me rääkisime juba ammu sellest miks see kassa ära võeti. Siis vihastatakse,nutetakse,kiljutakse ja joostakse oma tuppa. Kui õde peaks ka tee peale ette jääme siis saab see ka ühe müksu. Ma ei oska teda üldse rahustada enam Olen proovinud et kui ta ärritub et siis võtan ta tugevalt enda kaissu ja rahustan maha, vahest see aitab,kuigi ega siis rääkida ei saa.ta lihtsalt rahuneb ja ongi kõik. Vahest se ejälle ei aita üldse, hakkab mind lööma ja karjub.siis parem jätangi ta rahule. Mulle teeb muret et kas selline käitumine jääbki nii? Asi läheb ju aina hullemaks. Kardan et tema närvisüsteem saab kannatada kui selline asi kodus toimub.ma proovin heaga,proovin karmimalt aga no tundub et miski ei aita.Ma ei ütle et ma ise ka alati rahulikuks jään kui selliseid olukordi on,aga enam jaolt ma püüan ikka rahulikuks jääda,ent siis jääb mulje nagu ma ei teeks midagi ja lasengi lapsel nii käituda nagu ta käitub. Palju räägib ta iseendale ka vastu. Näiteks kui olen midagi öelnud aga tema ütleb et ükskord sa ju lubasid miks nüüd ei luba. Siis selgitan et eelmisel korral oli natuke midagi teisiti miks lubasin aga nüüd nii ei ole ja nüüd ei luba.Jällegi läheb ta raevu, ütleb et eelmine kord polnud ka nii(kuigi oli) ja miks ma ei luba jne jne...ei oskagi kohe konkretset näidet tuua aga ehk saate aru mida mõtlen! Ja no siis ongi jälle kisa ja jalgade trampimine,jookseb oma tuppa,nutab patja ja lõhub. Kui proovin rääkida siis on "Mine ära siit"....no mis ma siis räägin enam ....Ma ei oska nagu sellistes olukordades käituda. Kas peaksin karistama? Olen mõelnud et selliste asjade puhul mis karistus üldse sobiks ja kas on vajalik. Sest otseselt ta ju midagi ei teinud,lihtsalt ta ei mõista mida ma öelda tahan ja väljendab protesti.Samas ma väga ei luba sedasi trampida ja minu kohta inetusi öelda- paha emme, mine ära siit, ma ei taha sind kunagi jne. Olen pannud ta toolile istuma et ta rahuneks ja saaks rääkida. Ta rahuneb siis räägin.vaadatakse mulle hirve silmadega otsa,lubatakse et enam nii ei tehta jne......tunni aja pärast asi kordub....Mind ajab ennast ka vahel nutma sest tean et alati kordub üks ja sama,ta lubab aga siis algab kõik otsast peale...ma lihtsalt ei jaksa enam :/ma olen lihtsalt nii väsinud sellest pidevast mossitamisest, trampimisest , arusaamatusest
Ma ei tea enam kuhu pöörduda.Ma tunnen et ma teen miskit ise ka valesti,aga mida,seda ei tea.Ma soovin et mu lapsest kasvaks,enesekindel,teistest lugupidav ja hooliv inimene,kuid nähes teda päevas VÄHEMALT 2 korda( tavaliselt on neid kordi rohkem) sedasi käitumas,mõtlen et see laps on rikutud.Me räägime nagu üksteisest mööda,st mina üritan talle ilusti lihtsalt ja selgelt seletada kuidas asjad käivad aga ta nagu ei mõista ja räägib mulle vastu millest ma püüan aru saada ja üritan uuesti lapsele selgitada mis on õige aga see ei aita,läheb aina hullemaks.
Tuli üks segane kiri kuid loodan et saan häid nippe või soovitusi kuidas lapsele läheneda,temaga suhelda,mismoodi piire ja reegleid kehtestada(millest kasu oleks)
Tundub nii, et olete küll püüdnud seada piire, selgelt öelnud, mida te ei salli, ka selgitanud miks, andnud võimalusi rahunemiseks, kuid kõik kordub. See on tõesti närvesööv. Küllap oletegi juba pidevalt valvel uue pahanduse kartuses ja pinged üha kasvavad. Arusaadav, et jaks ja rahumeelsus saab pikapeale otsa ning olete mõelnud ka karistuste peale – miski peab ju lõpuks aitama, et piirid oleks kehtivad. Kuid nagu ilmselt ka pelgate – poleks teil ju endal siis head enesetunnet ning suhteid see ei parandaks ka. Karistustega tuleks pigem lapse trotsi juurde. Nii võibki juhtuda, et näib nagu jonniks omal moel nii laps kui vanem.
Kirjast näib, et olete piisavalt selgelt püüdnud lapsi korrale kutsuda ja lapsed on ju vähemalt minuti jooksul ka teid kuulda võtnud. Kuid tundub, et asi ei piirdu vaid voodis mängimise-hüppamise teemaga, need olukorrad räägivad millestki veel. Tüdruk väidab, et kurjustate liialt ja olete „paha“. Teile tundub see ebaõiglase süüdistusena ja satute vaidlusse. Tema omakorda on samuti õppinud vaidlemise ja kauplemise (nt miks mõnikord lubati, teinekord mitte). Kuid mis peaasi, et on võtnud omaks, et on paha (sest saab ju sageli riielda), see võib ollagi kõige hullem asi tema jaoks ja neil hetkedel, kui end kõige halvemini tunneb, paiskab ta selle teile, öeldes, et olete „paha“. Nii raske kui see ka tundub ja kui vähegi suudate, siis vältige temaga vaidlemist ja eneseõigustamist. Lihtsalt aktsepteerige, et ta on lihtsalt vihane ja pettunud. Hea, kui püüate teda rahustada. Seda ta ju vajabki. Kõige rahustavam on see, et te ei jaga selles olukorras ei õpetussõnu, ega meeldetuletusi (ma ju ütlesin, et ....). Püüdke asetada end tema „sussidesse“. Mida ta tunneb, mis teda sedavõrd endast välja ajab, mida ta vajab? Kas ise suudate sel hetkel olla vaid näiliselt rahulik või jaksate olla empaatiline? See pole ju kerge, kui ta pillub pahameelest teie suunas süüdistusi. Kui kindlasti olete talle ju ka väga-väga kallis ja ta tal on oma vastuoluliste tunnete pärast ka piinlik.
Niisiis, alustage iseendast – kas suudate taluda tütre raskust iseendaga toime tulla ja seda, et ta on teie peale pahane, kui on saanud riielda? Kui suudate, siis edasi, kas mõistate tõepoolest, et ka lapse negatiivsed tunded ja seoses teiega on lubatud? Kas saate neid aktsepteerida, seda talle ka väljendada ja mõjuda seeläbi talle rahustavalt? Kui jah, siis alles saab ta rahuneda. Järgmine kord, kui käivitub jälle riid ja hüsteeria, siis võtke aeg maha ja olge tema juures ning kuulake teda empaatiliselt ja sõna otseses mõttes lubage tal end tühjaks nutta ja öelda seda, mida ta tunneb. Teie vaid olete peegel (sa arvad, et ma olen olnud liiga kuri; sa oled pahane, et keelasin sind ,,,,; sa oled pettunud, et võtsin sult raha ära, sulle tundub, et teen sulle liiga ... jne). Ei mingeid hinnanguid, etteheiteid ega ähvardusi. Mõte on selles, et ta saaks omalt poolt rääkida teile, mis teda vaevab ja mida ta pole saanud väljendada ja kogeda, et ta on teie silmis väärtustatud. Tehke seda alati, kui ta reageerib teie piiride seadmisele protestiga. Kui ta tunnetab, et te tõepoolest mõistate teda, alles siis hakkab ta tasapisi aktsepteerima teie seatud piire ja püüdme mõista teid. Praegu tal pole selleks valmisolekut, sest tema enesetunne on liialt habras. Tavaliselt palju pahandusi tähendab ühtlasi ka vähe tunnustust ja võimalusi emmega rohkem kaheksi olla ja positiivseid emotsioone.
Sellest ka tema agressiivsus õe suhtes, kasvõi tõukamise läbi. Talle võib ju tunduda, et õel on midagi, mida tal ei ole, nt teiepoolne heakskiit. Teda karistades saab ta vaid kinnitusi, et tema on paha. Praegu vajab ta hoopis toetust, et usute temasse ja soovite teda mõista.
Kui olete jõudnud tüdrukuga hea ja turvalise kontaktini, siis arutlege koos, kus võiks kukerpalle teha ja hüpata, millises kohas kodus võiks veel mängida ja oleks sama tore kui teie voodis, kuidas võiks teha meeldetuletusi, et tüdrukutel oleks kergem neid arvestada jne.
Kui nüüd veel soovitusi jagada, siis loobuge lisaks kauplemistele ka raha äravõtmistest jt karistustest. Te ju soovite, et ta lihtsalt sooviks õppida arvestama teie tunnetega ja ei hooliks teist raha ja asjade pärast või hirmust saada karistada.
Igaks juhuks lisan veel, et teemad, mis seotud piiride seadmisega mina-keeles ja aktiivse kuulamisega, saate lugeda meie kodulehelt (Suhtlemisoskuste KKK).
Olen proovinud et kui ta ärritub et siis võtan ta tugevalt enda kaissu ja rahustan maha, vahest see aitab,kuigi ega siis rääkida ei saa.ta lihtsalt rahuneb ja ongi kõik. Vahest se ejälle ei aita üldse, hakkab mind lööma ja karjub.siis parem jätangi ta rahule. Mulle teeb muret et kas selline käitumine jääbki nii? Asi läheb ju aina hullemaks. Kardan et tema närvisüsteem saab kannatada kui selline asi kodus toimub.ma proovin heaga,proovin karmimalt aga no tundub et miski ei aita.Ma ei ütle et ma ise ka alati rahulikuks jään kui selliseid olukordi on,aga enam jaolt ma püüan ikka rahulikuks jääda,ent siis jääb mulje nagu ma ei teeks midagi ja lasengi lapsel nii käituda nagu ta käitub. Palju räägib ta iseendale ka vastu. Näiteks kui olen midagi öelnud aga tema ütleb et ükskord sa ju lubasid miks nüüd ei luba. Siis selgitan et eelmisel korral oli natuke midagi teisiti miks lubasin aga nüüd nii ei ole ja nüüd ei luba.Jällegi läheb ta raevu, ütleb et eelmine kord polnud ka nii(kuigi oli) ja miks ma ei luba jne jne...ei oskagi kohe konkretset näidet tuua aga ehk saate aru mida mõtlen! Ja no siis ongi jälle kisa ja jalgade trampimine,jookseb oma tuppa,nutab patja ja lõhub. Kui proovin rääkida siis on "Mine ära siit"....no mis ma siis räägin enam