Tere! Enda mõistus on nii otsas, et vajan nõuannet kuidas oma lapsega hakkama saada. Tegu on 9-aastase tüdrukukesega, kes käitub nagu põrguline. Lapse isast läksin lahku kui laps oli 9-kuune, seega oma pärisisaga ta kokku ei puutu, kuna isa seda ei soovi ka. Viimased 3 aastat on mul olnud elukaaslane, keda tütar kutsub issiks. Tegu on rahuliku ja tasakaaluka inimesega, keda tütar justkui väga hoiab. Käitumine näitab aga hoopis vastupidist. Laps on koguaeg pahur ja rahulolematu, ükskõik mida me ei teeks või kuhu ka ei läheks, suudab ta oma käitumisega suure kaose või tüli tekitada. Mitte kunagi ja mitte midagi pole tema jaoks hästi. Seoses sellega on meil elukaaslasega tekkinud suured tülid ja igasugused käimised jäävad üha harvemaks. Olen püüdnud lapsega rääkida, kuid midagi mõistlikku ta öelda ei oska. Ütleb et armastab meid mõlemaid väga ja ta ei tea ise ka miks ta nii käitub. Vahest kui vaatame õhtul näiteks uudiseid, tuleb laps tuppa ja hakkab lihtsalt provotseerima, nt.laulab kõva häälega või taob jalaga vastu seina. Tülid on seetõttu elukaaslasega paisunud juba nii suureks, et oleme rääkinud ka lahkuminekust, kuna mees ütleb, et ta enam niimoodi ei suuda. Laps ise on väga õnnetu ega taha, et me lahku läheksime, selles osas usun et ta on siiras. Laps on ka öelnud, et kui me peaksime lahku minema, siis tema läheb issi(minu uue elukaaslase) juurde elama. Ta peab issit enda jaoks väga tähtsaks. Samas ei saa ta minu elukaaslaselt eriti lähedust ega kallistusi, kuna elukaaslane peab distantsi, sest tegu pole tema lihase tütrega ja juba praegu on 2-klassi laste seas populaarne teema laste ahistamine jne. Olen üsna õnnetu, sest kodust on saanud põrgu, mida kontrollib laps. Võib olla olen ise teinud kuskil vea, püüdes lapsele kompenseerida seda, et läksin lahku tema pärisisast, kes tegelikult oli väga vägivaldne inimene. Tahaksin kuidagi leida lahenduse, et meie pereelu saaks korda ning suhted samuti. Aga ma lihtsalt ei mõista seda olukorda ja põhjust, kõik aina kasvab ja süveneb. Tänan ette nõuande ja abi eest!!!
Näib nagu tüdruku provotseeriv käitumine oleks vastuolus tema tunnetega. Usun, et tüdruk ongi siiras, kui väidab, et armastab teid mõlemaid ja oleks õnnetu, kui lahku läheksite. Samuti võibki ta olla ise segaduses ega oska seletada oma häirivat käitumist. Ilmselt ongi asi palju sügavam ja põhjuseid raske sõnastada.
Väga kahju on sellest, et teie suhe elukaaslasega on samuti pingeliseks muutunud. Parim ravim oleks trotsi täis lapsele sõbralik õhkkond peres ja teineteist toetavad vanemad. Aga sageli on suhetega ja probleemidega nii, et pole teada, mis on põhjus ja mis tagajärg, st kas teie suhe on muutunud hapraks tüdruku provotseeriva käitumise tõttu või tüdruk on hakanud nii käituma, sest teie suhe ei paku piisavalt turvalisust. Kuid ilmselgelt on need omavahel seotud ja isegi kui te ei saa lõpuni teada, mis tüdrukut vaeavab, mõjutab tema toimetulekut teie ja mehe suhe.
Kui nüüd püüda veel oletada, siis näib, et isa-teema on tähtis tegur tütrele. Ka pärisisa, kellega tal pole kontakti, kuid ettekujutus ja igatsus võib teda siiski vaevata ning sageli kerkivad teravnenult päevakorda eelteisemeeas. On ju aeg teada, kes ta on, tundlik teema on tunnustus ja identiteet. Sageli vaevab lapsi mõte, miks tema ise temast ei huvitu, see teeb haiget ja õõnestab eneseteadvust. Isegi kui olete talle seletanud ja ta teab ka teie suhte pahupoolt, on ja jääb ta pärisisaks ja see mõjutab teda ikka. Lastele pole mitte niivõrd talumatu mõte, et isa on alkohoolik, vaid see, et ta jättis tema maha ja ei tunne huvi. Mõelge selle teema peale ja leidke sobiv hetk neil teemadel rääkida nii, et ta saaks väljendada, mida ta mõtleb ja tunneb. Vastake kerkinud küsimustele ausalt, leidke ka positiivseid asju (midagi positiivset pidi ju ka olema), kuid säästke teda oma suhte detailidest.
Parim, mis pärast sai juhtuda ongi aga see, et teil on elukaaslane, kellega tütrel on olnud hea suhe. Nagu ise viitate võib nii mehel kui tütrel olla keeruline leida sobivat tasakaalu läheduses. Muidugi võivad lasteahistamise jutud neid mõlemat hirmutada ja tagasi hoida, kuid see ei peaks siiski olema takistuseks pakkuda tütrele seda, mida ta vajab. Selge on see, et ta on mehe omaks võtnud ja isana aktsepteerinud ning ootab, et ta käituks nagu isa ja kohtleks teda ka nagu tütart ning selle juurde ju enamasti käib ka füüsiline lähedus. Teisemeas muutub see aga ilmselgelt keerulisemaks, kuid praegu on veel paras aeg näidata üles lihtsalt hellust ja hoolivust ja just nii palju, kui isa-tütre suhtele kohane. Praegu võib ju olla hirm ületada piire tekitanud vastakaid tundeid ja need väljenduvadki tüdruku käitumises – ta ju tahaks olla omaksvõetud, ta on kiindunud, kui samas ka äratõugatud. Seda ongi raske taluda ja seda ei oska ta ka seletada.
Lisaks isa-tütre suhetele võib ta tunnetada nüüd ka teie ja mehe vahelist konflikti ning tunda end süüdlasena. Kui ta peaks kasvõi vahel mõtlema, et tema pärast läheksite lahku, siis see vastutuse koorem on talle liiast. Teie võimalus tütart aidata on talle näidata, et teie suhte püsimine ei sõltu temast, see on täiskasvanute vaheline asi. Veelgi parem, keskenduge oma suhte toimimisele. Kindlasti vältige üksteise süüdistamisi peres. Kui tütar käitub provotseerivalt, siis öelge lühidalt, kui teile miski ei meeldi, kuid keskenduge rohkem tema vajaduste ja vastuolude mõistmisele, kuulake teda aktiivselt, et ta saaks kogeda turvalisust ja tulla toime oma segadustega (lugege ka meie kodulehelt Suhtlemisoskuste KKK).
Kui aga eeltoodu ei too muutusi ega kergendust, siis tasub kaaluda ka paari- või pereteraapiat.
