Täna hommikul suri mu vanaema. Mu kahe ja poolene tütar nägi vanavana sageli ja teadis ka, et ta on haige. Kuidas talle vanavana surma seletada? Mäletan, kuidas ise nutsin 8aastasena, kui vanaisa oli surnud. Tohutu kurbus ja surmahirm oli. Samas on eavahe suur ja kahepoolene surmast vist veel aru ei saa. Oleks ehk kõige õigem öelda, et vanavana läks kuhugi kaugele ravile ja me ei saa teda praegu vaatama minna?
Kindlasti peaks rääkima, et vanaisa ei ole enam. See veel suurem shokk, kui laps saab hiljem teada, et emme valetas ja vanaisa ei olegi lihtsalt kuskil ära. Jah nii väiksele lapsele kindlasti võiks loomingulisemalt seletada. Ta ei saa veel surmast aru. Mõte pipi värgist hea, see ka võimalus lapsel jätta vanaisaga hüvasti või saatke vanaisale nt kiri vmt. See on kurb asi, kuid ka kurvad sündmused on üks osa elust. Kui neist mitte rääkida, siis ei õpi laps ka kurbusega toime tulema. Tean seda sellepärast, et meie peres ei räägitud tunnetest ja lapsi püüti tõstistest teemadest eemal hoida. Nii oligi, et kuulsime pisteliselt ja salaja mingeid asju... ja siis panime selle oma aruga kuidagi kokku.
Minu arust on hästi oluline õpetada lapsele seda, et ka kurb olla on ok ja sellest rääkida on ok. Siis saab kurbusest ka kergemini üle.
Tunnen teile kaasa kalli vanaema surma puhul. Kuidas rääkida pisikese lapsega surmast. Teil on õigus, et laste reaktsioonid ja arusaamad surmast sõltuvad suuresti nende vanusest. Kindlasti saab teie 2,5 aastane surmast aru teisiti, kui teie 8 aastaselt. Alla 5 aastased lapsed ei pea surma lõplikuks, nende arvates võib lahkunu tagasi tulla. Laps võib seda sõna "surm" küll kasutada, kuid ta ei mõista selle sõna täielikku tähendust. Ta võib varsti küsida selle inimese kohta, kes on surnud, et millal ta koju tuleb. Selles vanuses mõistavad lapsed asju väga konkreetselt. Seega ei saa nad aru mõistest, et läks pikale teekonnale ja võivad seda tõlgendada sõna sõnalt. Kui nüüd keegi pereliikmetest läheb tõesti reisile ja kasutatakse samu väljendeid, siis võib laps tunda hirmu, et ka see pereliige ei tule enam tagasi. Nii on siiski mõttekas rääkida lapsele võimalikult lihtsalt ja konkreetselt, et vanaema on surnud, ei saa enam rääkida, kõndida jne. Nüüd matame vanaema keha maha, sest see on külm ja elutu. Kui teile sobib, siis võite ehk tõesti rääkida vanaema ingliks olemisest ja sellest, et ta ei saa meiega ( või õieti, meie temaga) enam suhelda, sest on kõrgel- kaugel . Kindlasti ärge kasutage väljendit, et vanaema magab. Sama lugu, mis pika teekonnaga. Laps võib hakata kartma magamaminekut . Laps võib esitada palju küsimusi surma teemal ja need võivad korduda ja korduda. Püüdke kannatlikult neile vastata, tundugu nad siis nii rumalad kui tahes. Kuna lapsed ei mõista surma lõplikkust, siis nad ka ei leina nagu täiskasvanud. Kui tulevad tuttavad lapsed matusele, siis on palju rõõmu ja lärmi. Lapsega pole mõtet pahandada. Püüdke seada asjad nii, et keegi vaataks laste järgi ja et nad saaksid olla leinatalituse ajal täiskasvanutest eemal. Ometi võiks laps osaleda lühiajaliselt leinatalitusel, sest siis ta ei tunne kõrvaletõrjutust ja näeb, mis toimub. Oluline on, et leiate ka nüüd, kiirel ja raskel ajal aega olla koos lapsega. Väljendage oma armastust, võtke teda sülle ja kallistage - kehaline kontakt pakub rahu ja turvatunnet.
