Meie peres oli hiljuti väga kurb sündmus. Meie kõigi hea sõber Pille, kellel oli raske haigus, suri. Pille oli nelja aatane ja suureks sõbraks ning heaks mängukaaslaseks minu kahele lapsele - 4 ja 5-aastasele.
Laste reageering kurvale uudisele oli väga erinev. Nelja-aastane poeg tundis väga huvi, miks, kuidas, kuhu edasi ja kõik muud võimalikud küsimused. Rääkisime väga pikalt ja arutasime. Keerulisem oli lugu 5-aastase tüdrukuga, kes kuulas ära ja justkui blokeeris teema- ütles, et ta ei taha sellelest rääkida. Ütlesin, et me ei peagi ja kui on küsimusi, siis võid alati täiskavanutelt küsida ja saame sellest rääkida.
Kaks päeva enne Pille surma, kui ta oli vanematega teel haiglasse, kohtusime koridoris. Kohtumine oli põgus, sest Pille oli vanematega teel haiglasse,kuna tundis ennast väga halvasti ning oli oksendanud. Vestlust kuulis minu tütar, kellega me koos olime.
Alates sellest päevast, kui lastele rääkisin, et Pillet ei ole enam, on igal õhtul magama jäädes minu tütrel mure. Ta nutab, mõnikord vähem, teinekord päris hüsteeriliselt, ja ütleb, et tal on paha olla ja oksetunne. Kordab, et ta ei taha oksendada. Seletame talle koguaeg, et oksendamine on normaalne ja kui okse tahab tulla, siis peabki tulema. Oksendamises ei ole midagi halba ja pärast hakkab parem. Tegelikkuses olen täitsa kindel, et tal ei ole halb vaid ta mõtleb endale selle välja (ja usub ka ise seda). Olen üpris kindel, et see on seotud Pille ja meie viimase kohtumisel salvestatud info ning surmauudisega. Tänaseks on surmast möödas kuu aega ja probleem on olnud igal õhtul.
Paluksin teie poolt nõuandeid, kuidas ja millest lapsega rääkida või on antud olukorras kõige mõislikum pöörduda professionaali poole.
Nagu nüüdseks selgunud, on tuttava lapse surm osutunud just tütre jaoks valusaks kogemuseks.. Olete püüdnud laste kurbust leevendada, vastata just nii palju kui lapsed küsivad ja nii ongi hästi. Samuti see, et aktsepteerisite ka tütre soovi, kui ta teatas, et ei soovi rääkida ja olete siiski olemas, kui ta seda vajab. Nii ongi parim.
Kuid nüüd siiski näib, et tüdrukut siiski vaevab miski, ta kurdab halba enesetunnet ja kardab, et on ka haige. Püüate talle küll seletusi anda ja tema muretsemast leevendada, kuid see ei näi teda lohutavat. Teil ongi ilmselt õigus, et viimane kohtumine jäädvustus ja kuuldud info lõi seoseid, mistõttu ta tõepoolest nüüd kardab ise ka haigeks jäämist, oksendamist ja mida rohkem kardab, seda rohkem ta tunnebki nagu oleks haige. Tema jaoks võibki see olla reaalne tunne.
Raske on midagi kindlat soovitada, mis aitaks. Mõtted lähevad selles suunas, et kui seletamised ei too lohutust ja rahunemist, siis tasub proovida nii, et ta saaks rääkida oma hirmust ja seda kuidas ta end tunneb, lihtsalt võimaldada tal väljendada endas toimuvat. Püüdke vaid teda kuulata ja tema tundeid peegeldada ning mõnda aega loobuda seletamisest ja tema veenmisest . Lihtsalt väljendage kuuldu aktsepteerimist, seda et tal on paha olla jne. , lihtsalt väljendage, et mõistate seda, aga ka seda, et temagi võib karta midagi. Hea oleks kui ta jõukas oma jutuga kaugemale ja ta saaks rääkida ka näiteks, mille pärast ta veel muretseb, mis mõtted tal on surmast, kuidas ta sellest aru saab, kelle pärast veel muretseb või igatseb, millest puudust tunneb jne. Teie roll ongi olla lihtsalt temaga, et ta saaks väljendada seda, mis vaevab ja ka seda, mida ta veel ei oska otse väljendada. Võimalik, et praegu on jutt jäänud vaid haigeks jäämise ümber, kuid teda teeb haigeks ja paneb tundma samu sümptome miski muu, mis ärevaks teeb, hirmutab.
Vahel aitab seegi, kui ta saab näiteks jutustada või joonistada mõne loo seoses Pillega või tema surmaga. Sobib kõik, ka lihtsalt fantaasia, seegi oleks võimalus, mis võib mõjuda teraapiliselt, samuti läbi mängu end väljendada, nt nukkude või loomadega. Võib juhtuda, et ta saab niiviisi valusa teema läbi töötada. Veel võite koos näiteks kirja kirjutada Pillele või siis kujutleda, mida Pille talle kirjutaks. Küsige temalt, mida ta tahaks selle kirjaga teha. Võib olla aitab kaasa ka näiteks Pille hauale lilli viia.
Nagu oletegi juba teinud, on peamine, et olete olemas kui ta tahab rääkida, julgustage, kuid jälgige samas, mis suunas tüdruku enda mõtted ja küsimused liiguvad, mis teda rahustab ja mis mitte. püüdke aga siiski mõnda aega vältida keskendumist tema enda murele haige olla. Kõige olulisem on rasketel hetkedel emotsionaalne side.
Raske on leida sobivat tasakaalu selles, kui palju juhtunule, surmateemale, lapse kaebustele keskenduda kartmata, et see hoopis võimendab lapse ärevust. Ta ju vajaks ka kinnitust, et igapäevane rutiine rahulik elurütm jätkub, see pakub turvalisust ja rahu. Samas peab tal olema võimalus teemaga tegeleda. Teie saate olla see, kes need märgid üles korjab, mis viitab, et nüüd on vaja ja siis olla olemas.
Kui aga tõesti tüdruk ei rahune kaebab jätkuvalt ka kõhuvalu vm ja nii mitmeid nädalaid veel, siis võite ju tõesti pöörduda ka psühholoogi poole.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
