Ei oska kuskilt alustada ja ennast aidata. Nimelt olen lapsega kodune ning üha enam tunnen, et mul on ärevus sees, või on see äng või stress, ei oska isegi aru saada. Ma ei saa aru, mis seda tekitab? Kas see, et pean nüüd enamuse aja olema üksi kodus ja ei ole enam nii sotsiaalne kui varem või on asi milleski muus. Kogu aeg on tunne, et tahaks kuhugi poole joosta aga kuhu, ei tea. Tahaks midagi teha aga mida, ei tea. Palju asju jääb tegemata ka väsimuse pärast, mis hetkel on aktuaalne, kuna laps ei maga öösiti just eriti hästi. Millest alustada? Suhe juba kannatab, kuna olen kurb ja eemalolev.
Tunnete end rahutult ja ebastabiilselt. Lisaks annab väsimus end tunda, sest laps ei maga öösel eriti hästi.
Öeldakse ikka, et kui enda tass on tühi, siis ei ole sellest ka teistele suurt midagi ammutada. Usun, et ei olegi erilist vahet, kas tegu on kõrgenenud ärevuse tasemega või millegi muuga, ikka võiks esimese asjana teha kõik selleks, et leida puhkust ja mõistmist oma lähedastelt.
Kui laps kipub öösiti virguma, siis püüdke leida endale aega päeval, kui laps magab. Jätke rahulikult kodused toimetused mõneks ajaks kõrvale ja tehke näiteks löögastus- ja hingamisharjutusi. Kindlasti leiate sobivaid netist. Võiksite korraldada endale igalõunase tee joomise rituaali, kus mõtlete peensusteni läbi, mis teil seljas on, kuidas laua katate, kas laual on ka lillevaas lillega, millisest tassist joote jne. Jooge rahulikult ja aeglaselt igat lonksu tunnetades ja tundes. Vaadake, mis värvi tee on, mismoodi see lõhnab, milline on temperatuur, mis tunde, see suus teeb, millise tunde see teeb, kui alla neelata, mida käed tunnevad, kui tassi käes hoiavad jne. Lõpetades otsige oma mälust mõni eriliselt meeldiv mälestus teie elust ja minge ajas tagasi minevikku ning püüdke iga keha rakuga tunda sama tunnet, mida siis tol ajal tundsite. Võib olla aga õnnestub teil isegi koos lapsega teha kosutav lõunauinak. Kui ärevuse tase on kõrge, siis ei pruugi selline lõõgastumine esimese korraga õnnestuda. Ärge heitke meelt ja üritage ikka uuesti.
Rääkige sellest, mida tunnete ja läbi elate oma kaaslasele. Nii saate olukorrast rääkida ja võib juhtuda, et pinge leeveneb. Nii mõistab ka teie kaaslane teid paremini ja ehk saate koos olukorra talutavamaks muutmiseks midagi ette võtta. Usaldage teda, sest mitte keegi ei pea olema mõtetelugeja.
Võiksite mõelda, mis teeks teile muret, kui ei oleks neid seletamatuid ärevaid tundeid. Proovige tajuda, kus on teie kurbuse/ ängi/ ärevuse juuured. Vaadake natuke sügavamele, vaadake selle esialgse tunde alla. Võib olla on see vastutus ja pinge, sest soovite olla suurepärane ema, võib olla tunnete end ebastabiilselt, sest olete last oodates ja tema eest hoolitsedes kuidagi ise justkui “ära kadunud” ja laps nõuab rohkem energiat, kui te hetkel suudate anda jne. Võib olla on halb enesetunne jäänud püsima mõnest varem aktuaalne olnust teemast. Asjad võivad alata ühel põhjusel, aga jätkuda juba hoopis teisel põhjusel. Mõelge, kas olete end ka varem kurvana tundnud. Mis aitas teid siis seda olukorda leevendada?
Kui tunnete, et asjad ei parane, siis julgustan teid konsulteerima psühholoogiga. Veelgi parem on, kui saaksite võtta ette käigu perenõustaja juurde. Nii saate koos arutada, mis võiks olla tekkinud olukorra põhjustajaks, millised võiksid olla ressursid ja lahendused, et end jälle hästi tunda. Teie heaolust sõltub ka teie lapse heaolu. Kui psühholoogiavaldkonna spetsialiste ei ole käepärast, siis vestelge kindlasti oma perearstiga.
Kindlasti võite jälle meile kirjutada, et oma olukorda täpsemalt analüüsida ja veidi selles osas ka tagasisidet saada. Kirjutades võib selgus olukorras oluliselt suureneda.
