Olen noor üksikema oma 7aastasele pojale.Eelmine aasta alustas mu poeg koolis esimest klassi ning selgus ühtlasi ka tõsiasi,et olen rase kuid uue lapse isa saatis viisakalt öelda sellepeale mind pikalt.
Kooli tee algusega ja lapse uudisega üritasime esmasündind pojaga edasi minna,kuid ühel hetkel hakkas poeg kodus iseloomu näitama,jonnima ,vihāstama iga teise asjapeale,vihaga ennast käest hammustama jne.
Vahepeal on käitumine väga hea aga järgmisel hetkel täiesti võimatu.
Viimased kuud möödunud peaenamus ajast jageledes.Nüüd nädalake käitus ilusti ja hakkas taas iseloomu näitamine pihta.Hinded muidu koolis korras kuid viimase kuu aja jooksul tekkinud muidu eeskujulikule õpilasele päevikusse ja ekooli eraldi seisvatest märkustest 6märkust kus õpetaja märgib ära,et laps lohakas(jätab asju vedelema koolis laua alla,lauapeale js on garderoobis ka riietega lohakas),kooli garderoobi tädi räägib kuidas laps koolis garderoobis kakleb klassikaaslastega ja on asjadega lohakas ning veel tänagi lisandus õpetaja poolt 2märkust,et laps sodib koolitahvlit endajärelt kustutama aga keeldub ning eile olla ta garderoobi tädi sahtlist tolle ajakirjad võtnud neid lõhkund,garderoobi tädipeale karjunud ning teda solvanud ...viimast olla ta ka varem teinud.
Küsides lapselt,et millest selline käitumine on vaid kaks vastust ta suust,et nad ajavad teda närvi või siis et ta ei tea miks nii käitub.
Sammuti kodune käitumine on läinud välja kannatamatuks ning olles ise viimāst kuud rase olen nõutu.
Arutasin olukorda oma emaga lootes et ehk oskab nõu anda,et mis selles olukorras teha aga isegi tema kes ta on kolme lapse ema ei osanud nõu anda.
Mtegema? võib tuleneda see käitumine?ja mida peaks sellises olukorras tegema
Viimasel ajal ei oska te seletust leida oma 7- aastase poja käitumisele. Käitumine on muutunud nii koolis kui kodus. Olete seda teemat arutanud ka oma emaga.
On väga tore, et saate laste osas nõu pidada ka oma emaga. Kindlasti läheb teil tema toetust ka edaspidi vaja. Seda eriti siis, kui teine laps on sündimas ja igapäevaseid pingeid juurde tekkimas.
Üldjuhul on ikka nii, et laps käitub välja oma alateteadlikke tundeid. Kuna poja jaoks oli uus situatsioon nii koolitee alustamine kui ka teie lapseootus , siis kindlasti muutus kogu senine keskkond tema jaoks päris palju. Isegi, kui teie ise suudaksite olla stabiilne, rahulik ja rõõmus selles situatsioonis, siis poja jaoks võib olla palju küsimusi ja tundeid, mida ta pole söandanud küsida või ka ei oska küsida või ka isegi sõnastada ja väljendada. Toon siinkohal mõned näited: Kui beebi sünnib, siis kuidas meie elu hakkab välja nägema? Mida beebi sünd minu elus muudab? Kui beebi sünnib, siis kas ma olen ikka emmele tema kallis poja? Kas beebi sünd tähendab seda, et emal ei ole enam minu jaoks aega ja ma pean üksi hakkama saama? Uus olukord on minu jaoks hirmutav ja ma ei oska sellega kuidagi toime tulla! Emme küll ütles, et saame hakkama, aga ma näen, et ta on ise närvis ja seepärast on ka minul paha tunne. Kui sünnib beebi ja meil ei ole isa, siis kas mina pean võtma isa rolli? Ma ei oska ju! Mulle tundub, et kõike seda on liiga palju! jne.
See on vaid väike osa lapse võimalikest alateadlikest hirmudest. Selliseid tundeid ja sõnastama mõtteid võib lapsel esineda seonduvalt pere oodatava suurenemisega, seonduvalt tema enda isaga, kes ei ela teiega, kuid mõlgub lapsel mõttes, kooliga või ka mõne teise situatsiooniga, millega laps parasjagu toime ei tule. Kui lapse käest otse küsida, siis ta tõepoolest ei oska ise neid tundeid niiviisi sõnastada. Ta tunneb vaid ebamugavust ja rahutust ja oma ärevuse maandamiseks siis kõik selle välja kaitubki. Selaine käitumine on lapse appihüüd ja abipalve täiskasvanule.
Kuna kohe, kohe muutub teie tahelepanu kese veelgi rohkem väiksema lapse poole suunatuks, siis saaksite praegust aega teadlikult kasutada vanemale pojale pühendumiseks. Kui küsite, kuidas koolis läks, siis ilmselt ei ole see piisav. Püüdke leida momente poja kuulamiseks viisil, kus te ei pinni teda koolis juhtunud pahanduste pärast vaid pigem peegeldades talle tagasi tema mõtteid. Alustage üsna vähesest. Näiteks, kui olete pakkunud võileiba ja laps on valinud võileiva juustuga, mitte vorstiga, siis lihtsalt peegeldage: Ahaa, ..sulle meeldib juustuga!...” Kui poeg midagi mainib, siis teie jällegi lihtsalt peegeldage tema poolt öeldut, andes niiviisi mõista, et te olete teda kuulnud ja aktsepteerinud. Kui niiviisi harjutame, siis hakkab laps tihtipeale oma mõtteid täpsustama, teie jäle peegeldate jne. Jõuate niiviisi hoopis sügavamale olukordade mõistmisel ja tõlgendamisel. Selliste vestluste, kuulamiste juures olete teie kui vestluse ülalhoidja, kuid laps on teejuht ja tänu oma uutele kommentaaridele kas ja kuidas vestlus võimaldab edasi liikuda. Kindlasti on selliste vestlustes vaja teil täiskasvanuna välja öelda ka oma arvamus, kuid te ei tee seda lapse nägemust ja mõtet kritiseerides vaid te lihtsalt ütlete” Mulle tundub, et Mikk tahtis sinuga vaid sõber olla!” Kui laps on midagi väitnud, siis saate ka küsida:”Kas võiks olla ka teisi vaatenurki või seletusi sellele olukorrale?” Niiviisi hakkab laps tasapisi leidma ise lahendusi ja nägema olukordi laiemas plaanis.
Kui on vähegi võimalik, siis kasutage aega koos mängimiseks, jalutamiseks jne. See on lapse jaoks privaataeg, mis täidab n.ö. tema tassi. Selliste koosolemiste ajal on teil jällegi võimalus last kuulata ja see annab lapsele võimaluse oma arvamuse väljaütlemiseks ja testimiseks. Teie saate lähemale mõistmaks, mis teie lapsega lahti on ja mis teda vaevab. Võib olla selgub aga hoopis, et lapsel oli vaja just seda talle pühendatud privaataega, et rahuneda.
Võiksite pojaga maha pidada ka tõsise vestluse, kus annate talle lihtsalt informatsiooni, mis teid ees ootamas on. Te räägite millal beebi sünnib ja kuidas te siis oma elu korraldate. Võiksite kinnitada, et poja elus ei muutu suurt midagi ja te ei oota temalt mingeid lisategevusi ja tema on laps ja ta ei pea selle pärast muretsema. Ütlete, et kuna beebid kipuvad tahtma natuke rohkem tähelepanu, sest nad ei oska veel suurt midagi, siis teil ehk ei jää alati oma vanema poja jaoks enam nii palju aega, kuid ta on endiselt teile väga kallis ja tähtis ja omab erilist rolli emme elus. Võib olla tahab poeg sellises situatsioonis teilt midagi küsida või hoopiski mitte, kuid arvan, et selline vestlus on lapsele suureks abiks selguse saamisel, isegi siis, kui ta seda välja ei näita. Oluline on, et selgitused, mist e pojale annate oleksid eakohased, ilma liigsete detailideta, millega ta oma vanuse tõttu toime ei suuda tulla.
Soovin teile rahulikku meelt ja jaksu!
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
