Tere!Minu pojapere lahutas ja 15.a neiuke tuli maale minu juurde elama ja HKK õppima.Siin ta leidis omale sõbra ja sellest kujunes suhe.Nüüd jaanuaris sai alles 16a. Õpib küll hästi aga ei allu korrale,et poissi minu juures ei magata.Laste vanemate käest mingit rahalist toetust me ei saa nii,et mina oma pensioniga pea neid ka toitma,koolilapsel on muud ka vaja kui ainult süüa.Lapse ema annab igati minu keeldudele loa tüdrukul toimida nii kuidas ta tahab ja isal siin mingit sõnaõigust pole.Seega tahangi teada et,kui ema annab loa tüdrukul 21a.noormehe koju minna elama,kas see on seadusega kooskõlas.Minu teada on 16a.veel alaealine ja tema kohus on õppida!Andke palun nõu kuidas on õigem neiuga toimida!
Tänan!
Olete mures oma pojatütre käekäigu pärast ja segaduses, kes mille eest peaks vastutama. Hoolite neiust ja ei soovi, et ta suhte pärast kooli unarusse jätaks, kuid keeruline on teda mõjutada, kui vanematega pole ühtseid arusaamu. Vähe sellest, et lahkuläinud vanemad on omavahel erimeelt, on veelgi keerulisem, et üks tühistab teise arusaamu ja sõnaõigust, Muidugi võite ju tuge otsida juriidilistest õigustest (mis vanusest mida tohib, hooldusõigus, vastutus, elatisrahad jms) ja selleks tuleb pöörduda vajadusel mõne ametniku poole (nt kohalik sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialist), kuid usun, et väga oleks vaja ka selgeid kokkuleppeid tüdrukuga tegelevate täiskasvanute poolt - nii teie, kes te elate koos, kui ka vanemate poolt, kes vastutavad ttüdruku eest otseselt ja peaksid olema talle toeks ja eeskujuks. Kindlasti on õpingud olulised, st et ta täidaks koolikohustust (see kehtib kuni 17.aastaseks saamiseni), kuid selleks, et teie saaksite tüdrukut mõjutada, vajaksite eelõige temaga head inimlikku kontakti, usaldussuhet. Ma ei usu, et olukorda lahendaks käsud ja keeldud või seadused ja sanktsioonid. Vaja oleks tema enda motivatsiooni, oluliste pereliikmete autoriteeti, toetavaid suhteid, et ta ise jõuaks selleni, et võtta oma õpingute ja elukäigu vastutuse. Kui aga teda ümbritsevad täiskasvanud omavahel kemplevad ja üksteist maha teevad, siis mis temal üle jääb, kui sukeldada oma maailma, vältida pingeid, leida oma turvaline paik ja emotsionaalselt lähedane suhe. Kui noorel inimesel ei ole häid suhteid vanematega (vahel piisab ka ühest), siis on tõenäolisem, et loob kiiresti seksuaalseid suhteid, jätab õpingud tahaplaanile ja on aldis mõnele riskikäitumisele.
Seega esmatähtis on selgus, kes teist peamiselt vastutab, et tal oleks eluliselt vajalik olemas (sh ka materiaalselt, st teil on õigus nõuda vanemate panustamist), aga kindlasti ka seda, kes teab, kus ta on, kuidas tal koolis läheb, vajadusel hoiab sidet kooliga, kellele ta saab kurta, kui on mure, kes ütleb, mis kell peab kodus olema jne, st mis on selles peres, kus ta elab lubatud ja mis mitte. Praegu ta nö kukub teie erimeelsuste vahele, ta saab eirata kõike, mida heaks arvab, sest täiskasvanutel pole endal selgust. Selleks, et teie saaksite seada kodukorda, nõuda midagi, toetada, vastutada, mõju avaldada, on vaja eelkõige, et tema isa ja ema seda aktsepteeriksid, siis saab ka tüdruk teid tõsiselt võtta. Kui praegu on peamine otsustaja ema, siis alustage temast, et saada selgust, mida ta teilt ootab, teil on õigus öelda, mida vajate, et võtta kasvõi osaliselt vastutust. Seega vajate te põhimõttelistest küsimustest üksmeelt ja kokkuleppeid. Edasi on oluline, et keegi teist suudaks pakkuda tüdrukule ka emotsionaalset tuge ja olla usaldusväärne toetaja.
Igaks juhuks lisan veel ühe raamatusoovituse: P.M.Stahl "Lastekasvatus pärat lahutust". Muidugi oleks parim, kui seda loeksid tüdruku vanemad, kuid teie võite olla just see, kes tegelikult tüdrukule kõige lähemal on ja kes saab ka tema vanematele häid soovitusi anda. Erimeelsuste korral võib leida tuge mõttest, et teil on ju kõigil üks ühine hea kavatsus - te soovite noorele neiule ju parimat.
