Mind tabas rasedus täiesti ootamatult, mingeid sümptomeid ei esinenud ning ma ei osanud ka ise arvata et võin olla rase. Välja tuli see tavakontrollis kui mulle öeldi, et olen rase ning rasedus on juba nii kaugel, et enam ei ole võimalik aborti teha. Minu rasedus on 14 nädalat. Hetkest kui kuulsin et olen rase, langesin masendusse tundsin kuidas minu maailm kokku varises, mitte et ma ei tahaks lapsi, kunagi kindlasti, aga praegu ei suuda ma isegi mõelda, et pean selle lapse sünnitama. Ma ei saa enam magada ja tunnen kui väga ma sooviksin, et saaksin teha aborti, ma ei soovi et minu laps peaks sündima praegusesse elukorraldusse, mul ei ole korralikku tööd ega sissetulekut, ma ei ole ise oma eluga kuidagi järje peal ning lapse kasvatamine on viimane asi millega praegu toime tuleksin. Aga olen aru saanud, et minu võimalused abordile on nullilähedased, või on siiski mingisugune võimalus?? Ma olen tõesti suures masenduses ja olen uurinud isegi välismaal abordi tegemise kohta.
Aitäh!
Olete mures seoses soovimatu rasedusega ja otsite väljapääsu sellest olukorrast.
Tõepoolest, seaduse kohaselt ei tohi rasedust katkestada pärast 11. rasedusnädalat. Raseduse katkestamine pärast seda on võimalik vaid oluliste terviseriskide olemasolul emale ja/või lapsele. Kui arstid siiski leiavad teil selle näidustuse, siis on abort võimalik, kuid seotud mõistagi suurte terviseriskidega.
Mulle siiski tundub, et äkki siin on mingeid variante veel.
Esimene ja hea variant: te jätate raseduse alles, püüate end lepitada selle olukorraga, samal ajal ka midagi ette võttes oma majandusliku olukorraga, et paremini toime tulla. Sel teie sees kasvaval lapsel on ka isa - kas lapse isa tuge oleks võimalik endale nõuda (kasvõi ainult majanduslikku), või kui see pole üldse võimalik, otsida tuge (nii psühholoogilist kui ka majanduslikku) oma lähiringist: vanemad, sõbrad, sugulased...? Võimalik on ka pöörduda psühholoogilisse nõustamisse, et spetsialisti abiga oma mõtetes ja tunnetes selgust luua. Kuna rasedus on soovimatu, võib olla tõesti väga raske selle mõttega leppida, ent vahel neis olukordades see leppimine pikapeale tekib ning kui laps on sündinud, võib olukord olla täiesti vastupidine - hoopis suur rõõm ja tänulikkus, et lubasite endale ja oma lapsele seda.
Ehk peaksite end mõtlema selleks lapseks, kes kasvab teie sees, selleks 7-8 cm pikkuseks umbes rusikasuuruseks olevuseks, kes juba liigutab end teie sees, kuigi te ise seda veel ei tunne.
Olemas on ka variant, et te kannate raseduse lõpuni, sünnitate lapse ja loobute temast. Eestis on väga palju inimesi, kes erinevatel põhjustel ei saa ise lapsi ja soovivad lapsendada. Lapsendamisjärjekorras ootavatele inimestele on selline vabaks antud beebi suur kingitus, võib-olla elu tähtsaim. Lapsest loobumine pärast sünnitust ei ole seotud keerukate juriidiliste protseduuridega, põhimõtteliselt tuleb läbida vestlus ja teha avaldus.
Ja kindlasti on olemas ka variant, et te mõtlete lapse lõpuni kanda ja siis ära anda, ent kui ta on sündinud, siis teie tunded muutuvad.
Raseduse katkestamise kohta käiva seaduse kohta saate soovi korral lugeda https://www.riigiteataja.ee/akt/RKSS
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
