Tere, ehk oskate anda mõne kasuliku soovituse, kuidas saaksin aidata kerge sotsiaalse puudega ja suitsiidimõtetega meesterahvast, kes juba aastaid on vaevelnud õnnetu armastuse käes minu vastu. See, mida ma küsin, on lihtsalt mingi üldine suund, mistüüpi jutuga ma peaksin tema kirjadele vastama, mida talle ütlema.
Sotsiaalsele puudele näib viitavat tema üldine käitumine - ei pese oma riideid piisavalt, ei saa aru, kui tema üle naerdakse, käib silmatorkava tatsuva kõnnakuga jne. Ei oska ennast kõrvalt vaadata. Tööalaselt läheb tal õnneks hästi, on oma ala professionaal. Aga siiski on ebatõenäoline, et selline mees kunagi õnneliku armastuse leiaks, ja see teeb mulle muret, sest nii ta jääbki äkki mind armastuskirjadega painama, tapab ennast ära, või tuleb hoopis kätte maksma.
See olukord on kestnud ligi 7 aastat (ja tegelikult 4-5 aastat varemgi, kui ma seda veel ei teadnud). Kui ma 7 aastat tagasi abiellusin, siis ta üllatas mind haavunud kirjaga, millest selgus, et tema on mind kõik need aastad armastanud ja nüüd olen mina tema armastust petnud. Me vahetasime hulga kirju, kus ma püüdsin seletada, et kuna ma tema tunnetest ei teadnud ega neid kuidagi ei õhutanud (tõesti mitte kuidagi), siis ei saanud ma teda kuidagi petta ka. See loogiline argument ei ole siiani temani jõudnud. Tema toon on kohati isegi natuke tige ja agressiivne. Tema arvates on mulle pereõnn "teenimatult sülle langenud", tema osaks aga jäänud "ÜKSINDUS" (suurte tähtedega).
Kuidas teile tundub, kas see olukord võib olla ohtlik, st kas selline mees võib kättemaksuhimuliseks muutuda?
Mida ma talle siiani olen kirjutanud:
1) selgitanud, et ma soovin talle kõike head ja pean teda heaks sõbraks, aga romantiliselt pole ma talle midagi võlgu ega lubanud (see pole kohale jõudnud);
2) kirjeldanud omaenda läbielamisi, kui ma ise kunagi õnnetu armastuse käes kannatasin, et näidata, et ma mõistan teda, ja kuidas ma sellest üle sain, et anda tallegi lootust;
3) vihjanud läbi lillede, et meil kahel poleks niikuinii midagi välja tulnud (see pole kohale jõudnud);
4) läinud süüdistuste peale närvi ja nähvanud, et me ei sobi üldse kokku.
Need lähenemised pole ilmselgelt vilja kandnud; äkki on midagi veel, mida ma saaksin öelda või teha? Intuitiivselt tundub mulle, et kui ma teda päris ignoreeriksin, siis tunneks ta ennast veel kehvemini.
Teie hoolivus mehe tunnetest on mõistetav ja imetlusväärne. Olete olnud kannatlik ja taktitundeline oma seletustes, püüdnud temal aidata näha olukorda realistlikult, kuid miski ei aita. Küllap olete aastaid kestnud kirjavahetusest ja pidevatest veenmiskatsetest üsna koormatud. Vähe sellest, näib, et olete vahel ka tõsises mures ja hirmul, mis saab siis kui mehele valus tõde selgeks saaks. Kui mehe arusaamad ei allu ratsionaalsusele ja loogikale, tema käitumine võib olla ettearvamatu, siis ei taha te riskida ja proovida suhtlemist täiesti lõpetada.
Tundmata seda meest ja tema mõttemaailma ning võimalikke reageeringuid oleks väga suur risk teile ka täpseid juhtnööre anda. Usun, et teie nende pikkade aastate jooksul olete saanud selles osas piisavalt suure kogemuse ja võite usaldada eelkõige iseennast. Teiste soovitustesse, ka käesolevasse kirja, palun suhtuge lihtsalt kui ühte arvamusse, mis ei ole konkreetne nõuanne ega pretendeeri kuidagi õigele lahendusele.
Võimalik, et mõni 7 aasta jooksul proovitud katse meest veenda, et teil ei ole tema vastu romantilisi tundeid ja teil ei saa olema mees-naise suhet, on olnud veidi edukam. Te saate oma kogemuse alusel teha järeldusi, mida tasub proovida ja mida mitte.
Kuid tundub nii, et juba see, et te vastate, suhtlete, tema suhtes näitate üles huvi ja hoolivust, on tal talle väga vajalik ja oodatud. Võib olla koguni piisav, et oma armastust toita. Hea oleks kui te täpselt teaksite, mida te ise taotlete – on see kirjavahetuse lõpetamine ja seeläbi ka suhtlemise või soovite vältida peamisel armastuse teemat või veel midagi muud? Kas ja mil määral te veel suhtlete, millised on tema võimalused sekkuda teie eraellu? Kes on veel tema elus olulised inimesed, kes saavad teda vajadusel toetada? Mitmedki asjaolud võivad olla olulised ja millest tulenevalt oleks mõistlik kaaluda teie poolseid järgmisi samme.
Tundub nii, et mehe jaoks on suhe teiega muutnud omamoodi kinnisideeks ja seetõttu ei toimigi üks teiepoolne argument ega loogika. Selle peale ei tasugi loota. Kui võtta eesmärgiks, et tema tunded teie suhtes lahtuksid, siis seda on ju üsna raske teiste poolt mõjutada. Kuid vähemalt hea ja leebem viis teist eemaldumiseks oleks ju see, kui tal oleks võimalus teistega suhelda, uusi suhteid luua, rikastada oma elu huvitavate tegevuste ja kontaktidega. Ilmselt ta ei taluks mõtet, et teid tema jaoks enam üldse ei ole, sest ta vajab seda kujutlust nii väga, see on talle elujõudu andev ja sellest loobumiseks on vaja uut, ligikaudseltki samaväärselt olulist eesmärki või kedagi-midagi, millest sõltuda. Oletan, et tema jaoks sõltub teist olulisel määral tema enesetunne ja rahulolu. Sellest vabanemiseks on vaja midagi, mis seda kas asendaks või vähemalt leevendaks. See ei pea tingimata olema teine naine, kuid siiski lähedased head suhted oleks üks hea viis tulla toime teadmisega, et teil ei saa suhet olema. Samuti võib olla uueks pühendumiseks mõni huvitav tegevus, hobi, lemmikloom, juhtmõte või idee, uskumus jne. Vaja oleks midagi, mis asendaks senist kinnistumist, sõltuvust, uut eesmärki, mille poole püüelda.
Mida aga teie teha saaksite, et tema leiaks oma elus veel teisigi pühendumisi, rikastavaid sündmusi, uusi kontakte, kedagi, keda vajab ja kes teda vajaks? Ehk oskate ise edasi mõelda, sest teadmata, mil määral ja kuidas olete temaga seotud ja tuttavaks saanud, on keeruline ka soovitada. Kui tal peaks olema määratud mõni puue, siis neil on mitmeid võimalusi klubilisteks kooskäimiseks ja suhtlemisteks, mis võiks olla nii või teisiti hea.
Kuidas vastata mehe kirjadele? Kui te peate vajalikuks temaga kontakti hoida ja kirjadele reageerida, siis olge teie ise, olge ehe ja loomulik, st vastake vaid seda, mida saate ja õigeks peate. Stiil võiks olla konkreetne ja viisakas, vältige kohustuste võtmist tema suhtes, samuti aitaja rolli, sest tema muutmine ei ole teie vastutus. Kui teid miski pahandab, koormab, siis seda võite viisakalt öelda (kasutage mina-sõnumeid): nt ma ei taha, et mulle armastusest kirjutad. Teil on õigus seada piire ja öelda, kuidas teie jaoks asjalood on. Näiteks võite selgelt öelda, et te olete abielus ja ei pea õigeks teise mehega romantilist kirjavahetust pidada. Kui saate tema jaoks olemas olla kui hea sõber ja kui see on teile vastuvõetav, siis jääge ainult selle juurde ka sisuliselt. Kui otsustate vaid niipalju suhelda, et jagada soovitust ja infot, kus ta saaks teisega suhelda, siis piirduge vaid sellega.
Kui ta peaks tõepoolest ilmutama agressiivsust, siis on parim jääda rahumeelseks ja selgitada, et selline käitumine teile ei meeldi ja püüda teda aktiivselt kuulata (sõnastada ümber tema tundeid). Raske on ette ennustada (isegi kui ma seda meest tunneks, oleks prognoosimine keeruline), kas ta võib muutuda ohtlikuks ja kätte maksta. Hea oleks, kui saaksite veel kellegagi sellest rääkida ja arutada, mida täpsemalt kardate, et võiks juhtuda ja mõelda, mida vajate kindlustundeks. Kas võiks ehk olla abi ka sellest, et arutate seda oma abikaasaga. Andke ka oma kirjasõbrale teada, et te olete kindlalt otsustanud, olla oma abikaasale truu, talle ei meeldi, et kirjutate teise mehega ja teie ise ka ei pea seda õigeks. Selgitage, kui tihti ja mil määral te olete nõus edaspidi suhtlema. Kui „läbi lillede“ asjad selgeks ei saanud, siis ehk on kasu konkreetsusest. Võib ju järeldada, et mida rohkem te seletate ja hoolite, seda enam ta loodab. Teie valik on see, kas jaksate taluda tema lootust ja sellest tulenevat koormatust, nagu peaksite teda aitama või lohutama või püüdlete selle poole, et seda lootust mitte toita ja ise end säästa.
Teadke, et te ei pea võtma vastutust tema õnne eest. Te ei ole hoolimatu vaid seetõttu, et ei vasta tema tunnetele ega suuda teda aidata. Te võite olla hooliv just seeläbi, et aitate tal leida teisi võimalusi elus ja ei aita säilitada üht ebarealitslikku lootust ja toita kinnisideed.
