Tere. Ma olen noor tütarlaps, õige-pea täisealiseks saamas. Ma lõpetasin poolteist aastat tagasi põhikooli, kõik oli korras. Läksin uude kooli, õppeedukus tõusis veelgi. Kõik tundus ideaalne. Aga siis juhtus midagi, millele ma ei oskagi selgitust anda. Mul on hakanud tekkima paanikahood. Või noh, ma ei oska seda teisiti nimetada. Mis on kõige imelikum - need "hood" on enamasti kodus. Ma tulen igal nädalavahetusel koju, lähen oma tuppa, paanitsen, vahel lõhun esemeid. Siis see läheb üle. Ja siis mul hakkab kurb, kuna ma ei tea selle põhjust. Aga need hood ei ole ainult kodus. Aga väljaspool kodu suudan ma ennast rohkem talitseda. See on imelik ärevustunne ja selline tunne, et tahaks maa alla vajuda. See võib tekkida suvalises keskkonnas, kui mind mingigi asi häirib. Kasvõi pisidetail. Saate aru, seda on raske kirjeldada, ma ei oska diagnoosida, mis see on. See on muutunud lihtsalt nii häirivaks. Eriti mu poissõbrale. Ta on pidanud seda taluma. Kahjuks.
Ahjaa, see ka, et sotsiaalses keskkonnas olemine võib olla probleem. Teatud keskkonnas. Paar inimest on, kes pole mulle midagi teinud, aga keda ma lihtsalt ei salli. Kardan alati kontrolli kaotada nende inimeste juures olekul. Ja siis see ka, et ma ei taha usaldada mitte kedagi peale oma poisi. Tülpinud tunne on teiste vastu. Aga kuna ma näen Kallimat ainult nädalavahetustel, siis ma olen sunnitud suhtlema oma kursusekaaslastega ka. Ühesõnaga, mul on suur soov, et minu tutvusringkond oleks võimalikult pisike, aga ma tean, et see on võimatu.
Ma ei ole kunagi ühegi psühholoogi juures käinud. Ma kardan minna ka. Ja ma ei tea, kas mul tegelikult on põhjust. Lihtsalt, ma olen endale tunnistanud, et mul on probleem enesetalitsemisega ja see on osutunud sotsiaalses keskkonnas probleemiks. Olen endalt küsinud, miks ma pole reaalses elus psüholoogi poole pöördunud ja tean ka vastust. Ma kardan ravimeid, rahusteid jne. Ma ei tea, nüüd, keset ööd tuli lihtsalt idee, et prooviks anonüümsena, virtuaalselt mingit esimest juhtnööri saada.
Jah, see kõik on minu enda mõtlemises kinni, ma tean seda. Ma pean võtma kokku tahtejõu, et neid kinnisideid enda probleemist ja paanikahoogudest ignoreerida, ma pean olema tugev, seda kõike ma juba tean ja olen ka üritanud.
Minu kiri võib olla segane, ma usun. Minu põhiküsimus on: Mul on paanikahood, ma kardan psühholooge ja ma ei tea, mida teha. Tahtejõudu mul ka ei ole ja ainult tahtejõust mulle paar tuttavat, kes teavad, räägivadki. Mida teha?
Suured-suuret tänud teile ette ära, jään lootma, et saan vastuse.
Lugupidamisega : 17. aastane anonüümne isik, kes eksisteerib oma segase probleemiga. Aitäh
Hea, et võtsite julguse kokku ja kirjutasite oma murest. Olete hädas oma ärevusega ja kirjelduse järgi tundub, et esineb ka paanikahooge. Siin oleks kindlasti teile abi ja toetust vaja.
On täiesti normaalne, et inimesed kardavad nõustmisse/psühhoteraapiasse pöörduda. Võib ju tõesti hirmutav tunduda rääkida täiesti võõrale inimesele oma murest ja toimetulematusest.
Kui tänaval ringi kõndida ja inimesi seltskonnas vaadata, siis ju tundub, et teistel on kõik korras, teised saavad hakkama, neil ei ole ilmselt neid muresid, mis minul... Kuid tõsi on see, et see on vaid pealmine pilt, millest sügavamale minnes avaldub hoopis teine vaade. Suurem osa inimesi maadlevad päevast päeva paljude hingeliste probleemidega. Hea, kui on keegi, kellega saab neid jagada - see võib teha mure väiksemaks ning tihti tekib just usalduslike rääkimiste käigus rohkem arusaama probleemide tekkepõhjustest ning ka ideid, kuidas neid probleeme lahendada.
Ka psühholoog on ühelt poolt lihtsalt inimene, kellega on võimalik usalduslikult ja avameelselt rääkida kõigest sellest, mis muret teeb. Teisalt on psühholoog spetsialist, kes teab inimesest kaugelt rohkem kui sõbranna, kellega võib ka igati tore rääkida olla. Lisaks on psühholoog neutraalne: ta vaatleb iga tema poole pöördunud inimese probleemistikku hinnanguid andmata, püüdes eelkõige mõista ning toetada inimest sel viisil, et ta saaks võtta suuna tervenemise ja parema toimetuleku poole.
Tihti ulatuvad probleemid tagasi lapsepõlve ja isiksuslikku kujunemislukku, päritolupere eripäradesse, kindlasti väga palju mõju inimese suhete ajalool ja ka olemasolevatel suhetel. See kõik võib olla keerukalt põimuv ja inimesel endal võib olla kõike seda raske hoomata.
Nii et mina küll julgustan pöörduma, pealegi kui kirjelduse põhjal tundub, et omapäi on nende probleemidega siiski keerukas vastamisi seista.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
