Oleme mehega koos olnud üle aasta, sobime hästi ja oleme koos õnnelikud. Aga on üks aga, millest ma kuidagi üle ega ümber ei saa. Nimelt on mees lahutatud ja sellest tulenevalt arvab ta, et abielu rikub kõik ära ja on selgelt öelnud, et tema ei abiellu enam kunagi. Oma endise abikaasaga elasid nad kaua enne koos, kui abiellusid ja said siis ka lapse, aga ühel hetkel läks naine ta juurest ära ja tundub, et ta ei ole sellest siiani üle saanud, kuigi sellest on möödas palju aastaid. Ta on seda tüüpi mees, kes valib endale partneri kogu eluks ja arvas siis, et see naine ongi tema jaoks see õige ja et nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos. Kuigi ma näen, et ta armastab mind väga ja räägib kogu aeg ühisest tulevikust ja sellest, et saame koos vanaks, tundub et osa temast kurvastab siiani, et ta abielu lõhki läks, justnagu sooviks ta veel praegugi, et see oleks püsima jäänud. Koos me ei ela, kuna selle korraldame oleks praegu teatud asjaolludel väga keeruline ja ta ei ole selleks ka soovi avaldanud - tema kodu oli nende ühine kodu, mille nad koos rajasid ja mis mehele jäi. Ta ei ole kunagi vihjanud, et ta kunagi ka mind seal elamas näeks - küll on ta rääkinud, et elame koos kuskil mujal. Samas püüab ta kõik vabad hetked minuga koos veeta, seega koos olla ta tahab.
Ma ei suuda kuidagi leppida faktiga, et abielu on välistatud. Minu jaoks on see oluline, et ühel hetkel ka abielu tuleks, kuigi ka mul endal on negatiivne kogemus selja taga. Aga ma ei lase minevikust ennast segada. Praegu meie suhet vaadates on meil kõvasti potentsiaali, meil on muidu ühised nägemused tulevikust, tunneme ennast koos hästi ja tülitseme väga harva. Püüan endale kogu aeg sisendada, et see paber ei ole üldse oluline, aga ikka ja jälle kerkib see kuskilt mu sisemusest üles ja siis olen jälle kohutavalt kurb, sest ma ei suuda näha ennast elu lõpuni kellegi eikeegina. Ma ei ütlegi, et ma kohe tahaks abielluma tormata, aga haiget teeb see, et mina ei ole tema jaoks piisavalt hea, et kõlvata olla tema seaduslik naine. Kooselu näeb ta küll kui osa tulevikust, aga ilma abieluta. Minu jaoks on see alandav ja amoraalne. Tunnen ennast ebamugavalt, kui olen tema ees alasti, seega magan riietega. Peaksin olema õnnelik, et olen leidnud enda kõrvale nii hea mehe, aga see 'aga' rikub kõik ära. Abielu oleks nagu kinnitus, et tal ikka tõesti on soov oma elu minuga koos veeta ja siis saaksin tunda ennast vabalt. Ma ei ole usklik, aga olen mõne koha pealt vanamoeline.
Teisest küljest ma saan temast aru - kui ta on tõesti veendunud, et abielu kõik ära rikub, siis ta ei taha meie ilusat suhet kuidagi ära rikkuda. Tegelikult aga ei tee see paber midagi halvemaks, inimesed ise teevad.
Ma tõesti ei tea, mida edasi teha. Kas püüda kuidagi leppida tema seisukohtadega või jääda kindlaks enda arusaamadele? Ma ei taha olla elu lõpuni kellegi l*ts, aga ma ei taha ka temast loobuda. Mida teha?
Kas on kuidagi võimalik see enda jaoks ringi mõelda? Tänapäeval on ju normaalne lihtsalt koos elada ja paljud teevad seda. Aga kuidas sellega leppida, et see enam ei segaks? Ma ei oska.
Rääkida me sel teemal ei saa, olen paar korda üritanud, aga lõppeb alati tüliga ja ega ta ei taha eriti enda mõtteid avaldada ka.
Tänan abi eest.
Te mõistate oma meest, kellel seljataga haigettegev suhe, mis on teinud ta ettevaatlikuks enda sidumisel teiega, teisalt olete seetõttu häiritud ja õnnete, kuna teie arusaam toimivast kooselust sisaldab endas ikkagi suhte kinnitamist abieluga.
Hea suhte jaoks on olulised suhte neli nurgakivi. Need on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Kõik nurgakivid põhinevad n.ö kahepoolsusel – nii mees kui naine peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad ja teevad, mõlemad peavad suutma end turvaliselt tunda ja mõlemal peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega. See teil ka on, teie mees kinnitab, et näeb end teiega koos elamas, oma uues, ühises kodus.
Usku ühisesse tulevikku kirjeldab ka osapoolte pühendumine suhtele ja teineteisele. Pühendumine on osa vundamendist, mis muudab paarisuhte/abielu inimeste jaoks edukas. Pühendumine on ka seotud usaldusega ning emotsionaalse turvalisusega, kus ollakse teises inimeses kindel. See tähendab kuulumist. Siinkohal tunnetegi end ebakindlalt, te ei taju praegu mehe pühendumist teie paarisuhtele.
Eestis läbiviidavatel PREP-paarisuhtekoolitustel (Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm) öeldakse pühendumise teemat käsitledes, et sellega on mõeldud ühe inimese soovi /otsust oma suhet teise inimesega luua, säilitada või selle kvaliteeti parandada, mõeldes seejuures mõlema heaolule. See hõlmab ka tegutsemist kooskõlas selle sooviga.
See tähendab tahet investeerida suhtesse, pidades silmas nii enda kui partneri huvisid. Sageli tuleb selleks ühtteist ohverdada.
Teie mõlema vajadused on olulised. Et saada hingerahu ning et mees mõistaks tõeliselt teid ning teie meest, tuleb teil ikkagi neil keerulistel teemadel rääkida. Leppimine endale sobimatu elukorraldusega ning vastuolu teie põhimõtetega tekitab teis vaid pingeid, mis kuhjuvad ja ühel hetkel vallandub te rahulolematus niikuinii.
Kuidas selliseid keerukaid vestlusi pidada- nimetate, et partneriga on võimatu probleemidest rääkida, kuna vestlused muutuvad tülitsemiseks. Üks viis, kuidas rääkida endale olulisest asjadest nii, et teine ei tunneks end solvatuna/rünnatavana, on selges minakeeles enesekehtestamine. Sellest, kuidas seda teha, saate lugeda näiteks:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Samuti julgustaks teil otsima abi paari- või pereterapeudilt, kellega koostöös tekkinud pingeid lahendada, sest teie kindel soov on midagi ette võtta. Infot nõustajate kohta leiate: www.pereteraapia.ee
