Tere
Tütar saab kohe 12 ja ei taha mitte üheski trennis ega kuskil käia. Tegelikult käib ta alates 1.klassist minu juures trennis (olen ise karate treener lastele), kuigi talle ei meeldi ja ta heameelega ei käiks. Olen talle öelnud, et kui ta valib omale muu trenni, ei pea ta karated tegema. Ta on proovinud kergejõustikut 2 trenni, ei meeldi, ujumist 2 trenni, erinevaid tantsutrenne - mitte kuskile ei ole ta nõus minema peale 2.trenni. Ka kunstiringis käis paar kuud, rohkem ei läinud. Ma ei oska seisukohta võtta, kui palju ma peaks sundima või peaksin järele andma ja lubama niisama looderdada. Olen püüdnud temaga rääkida, et mida ta tahaks teha? Olen pakkunud välja kõikvõimalikud alad, kõigele ikka ei, ei taha. Ta on sellist tüüpi, kellele ei meeldi kui teda juhendatakse ja õpetatakse või kui tal tekib tunne, et ta ei oska midagi või keegi teeb paremini. Kardan, et seal peitubki probleem. Teda huvitab videode tegemine, aga ka mingisse sellisese ringi ei ole nõus ta minema, kuna ütleb, et oskab filmida.
Olete mures oma tütre pärast, kes ei leia endale sobivat trenni/huviala, ja kui ka leiab, siis loobub kiiresti.
Ühelt poolt on tütar juba sellises eas, et ta peaks saama trenni valida - ja samas vajab ta kindlasti ka vanemate julgustust kõrvale, teisalt tekib just selles eas palju muid huve ja valikuvõimalusi, sõbrad ja suhtlemine on aina tähtsamad. Oluline on toetada lapse elu ja tegevusi sel viisil, et seal oleks kõike vajalikus tasakaalus: kooliskäimine ja õppimine, trenn, sõbrad, aeg endale, koos tegutsemine pere/vanematega, huvialad, liikumine värskes õhus jms. Laps ei oska veel ise luua sellist rahustavat struktuuri enda ümber, siin on vaja vanema toetust, ka ses osas, et lapsele asju meelde tuletada, kui rutiin kipub käest minema. Trennis käimine võiks olla sarnane teiste rutiinidega: nagu ei ole võimalust, et ei lähe kooli (sest ei viitsi), ei ole ka võimalust, et ei lähe trenni.
Seda, et vahel ei viitsi, ei taha jne, tuleks ühelt poolt normaliseerida - elus on ikka ju nii, et on TAHAN-asjad ja on PEAN-asjad, ei ole nii, et teeme vaid seda, mida tuju ette kirjutab. Peaksime õpetama lapsi järjekindlaks ja kohusetundlikuks, ja paljuski õpivad lapsed seda oma vanemate järjekindluse ja kohusetunde pealt. Loomulikult saab alati mõelda sellele, kuidas kohustuste seast leida üles need kohad, mis lõppkokkuvõttes sama kohustuse meeldivaks võivad teha. Neist asjust saab lapsega rääkida.
Teismelise-eas n mõningane pidetus, kerge ärritatus, madal enesehinnang, rahulolematus nii iseenda kui ka teistega olla tavalised. Sõpradega koos olles (ja end sarnaselt tundes) saavad lapsed end maandada koos tegutsedes ja maailma/sõprade/kooli üle arutledes. Seesugune väljaelamine on noortele väga tähtis. Kuid vähemalt sama tähtis on täiskasvanu rahulik ja mõistev tugi. Ma ei oska arvata, kui kõrgeks hindate enda ja lapse omavahelise usalduse määra, igal juhul - mida rohkem on usaldust, seda rohkem on teil võimalust oma lapsest aru saada, võttes aega kuulamiseks ja arutlemiseks. Kirjutate, et olete mõistnud oma lapse eripära ses osas, et tüdruk ei soovi juhendamist ning konkureerimine teistega on keerukas, sest pole oskust kaotustega toime tulla.
Inimene on nii loodud, et negatiivse tagasiside korral ta pigem loobub tegevust proovimast-kordamast. Ent ükskõik, mida me ka ei õpiks - ikka me õpime eksimise kaudu, ja kui ei ole julgust eksida ega kaotada, on õppimine oluliselt takistatud. Ehk peaks lapsega üks jututeema olemagi see, kuidas tema näeb talle sobilikku juhendamist (tagasiside andmise viis on ju tõesti oluline), või kuidas tema näeb õppimist kui protsessi. On oluline mõista lapse pettumustundeid kaotuse ja mitteoskamise olukorras, ent samas oleks vaja last lepitada sellega, et see ongi täiesti harilik õppimise osa: me pettume ebaõnnestumist kogedes, ent kui oleme valmis pingutama, siis on millegi saavutamise tõenäosus palju suurem. Lapse kiitmine pingutuse eest loob tema sees seose pingutuse ja tulemuse vahel. Kui tulemus ei ole lapse jaoks piisav, saab rääkida nii sellest, kui suur või väike oli pingutuse määr, aga ka sellest, milline oli pingutuse strateegia. Vahel pole asi väheses pingutuses vaid hoopis vales strateegias.
Ehk võiks hea tulemus kasvada mitmest tegevusest: lapse kuulamisest, et aru saada, mil moel teie toodud problemaatika on tema sees; teiepoolsest lapse tunnete mõistmisest ja kaotusolukordade normaliseerimisest, ja ka mõjusast vanemlikust järjekindlusest. Neis olukordades mõjutab vanema suhtumine päris palju: kui teie vanemana olete kindel mingis asjas, mille osas laps on ebakindel, on lapsel hea võimalus toetuda teile ja teie arvamusele/eeskujule.