Tere
Mul selline mure, et olen närviline, mul laps 10 kuune. Lapse isa töötab välismaal, nii et näeme vähe, käib iga 1,5 kuu tagant kodus nädalaks ajaks. Kui laps sündis oli isa pool aastat kodus, siis ikka tekkis meil omavahel konflikte sest olukord oli uus. Kuid nüüd kui mees töötab välismaal ja on koguaeg ära, olen ma nii närviline, ma karjun lapse peale. Üritan ennast kontrollida, kuid see ei aita, ostsin apteegist nervostrong vitamiine, natukene muutusin rahulikumaks, kuid päris korras ma ei ole. Kui ma ei saa last magama või kui ta pidevalt jonnib(nii vana laps vist veel ei jonni) lähen ma närvi, ma lihtsalt karjun ta peale, aga tema ju ehmatab, siis pärast on mul süümepiinad, lähen nutan teisestoas ja mõtlen, et olen oma lapse ära rikkunud oma karjumisega, siis sellest tekib masendus. Öeldakse, et esimene eluaasta lapsel on kõige tähtsam, kuid ma olen juba kõik ära rikkunud. Siis paar päeva on kõik korras, olen rahulik, kuid siis kõik kordub. Kui mees on kodus, olen rahulik ja kõik hästi, siis teeme kõike koos, siis pole nii raske. Kas peaksin pöörduma perearsti poole, kas vajan ravi?
Väikese lapsega üksinda hakkama saada ongi raske. Te ei vaja ravi, vaid tuge - kedagi enda kõrvale, kes võtab vahepeal lapse (ja vastutuse lapse eest) enda hoolde, et teie saaksite natuke lapsest hõlpu, end välja magada, rahuneda, mõelda ka millelegi muule kui väike laps oma vajadustega, tehe ka midagi enda heaks, kasvõi jalutada korra üksipäini poodi. Kui teie tugi ja abistaja ei saa olla teie lapse isa (kuigi võiksite tõsiselt kaaluda, kas ta ikka peab olema nii kaugel ja nii kaua järjest ära), siis võib see olla lapse vanaema, teie sõbranna või õde, usaldusväärne naabritädi... Selleks, et laps uue inimesega harjuks, läheb aega, kuid kindlasti tasub seda kaaluda ja võimalusel teha. Vastasel juhul laps ju tõepoolest saab kannatada. Sest mis on jonn? Jonn on lihtsalt lapse nutt, mille kaudu laps annab oma vanematele sõnumi, et tal on midagi puudu, midagi hädasti vaja. Laps ei nõua midagi niisama. Oleks ju lapsele ohtlik olukord, kui ta meile oma vajadusest märku ei annaks. Lapse kõrvale on vaja rahulikku ja kannatlikku lapsevanemat, kuid keegi ei suuda olla kannatlik ja rahulik lapsevanem, kui pinge on liiga suur ja kohustuste koorem raske. Rahustavad, närvisüsteemi toetavad vitamiinid on kindlasti ka vajalikud, samuti on veidi abistav teise tuppa minna, kui närv läheb mustaks - et mitte lapse peale karjuda. Ent need on kõik pisidetailid, mis ei muuda suurt pilti. Ehk siiski saate midagi teha selle heaks, et teie kõrval oleks teisi abistajaid-hoolijaid, üksi ongi liialt keerukas.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
