Tere.
Olen kahte last kasvatav üksikema. Laste vanused on 6 ja 3.
Pisem laps oli 7-kuune kui minu ja minu elukaaslase teed lahku läksid. Läksin täiskohaga tööle, kui pisem laps oli 1a2kuune.
Ajaliselt on pisut raske täpselt meenutada, aga ma arvan, et vahetult enne teise lapse sündi, hakkas vanem laps öösiti voodit märgama. Samasse aega langes ka vanema lapse lasteaiavahetus. Mõni aeg hiljem vanemate lahkuminek.
Tänaseks on see öine voodisse pissimine rohkem kui kolm aastat.
See on tohutu kurbus, mis mind valdab, kui ma sellele teemale mõtlen, sest ma tean, et see põhjus on psühholoogiline. Olen perearstile sellest rääkinud, tol korral märkisime kuu aja jooksul kalendrisse kuivasid ja märgasid öid üles ja sellega asi piiruski. Suuresti ilmselt sellepärast, et ma ei olnud huvitatud, et laps peaks hakkama hormoonravimeid tarvitama, seda sellepärast, et niipalju kui ma olen lugenud või kuulnud, ei pidavat need üldsegi aitama. Milleks siis sellise keemiaga last mürgitada.
Nende tekkide ja voodipesu pesemine ajab mind hulluks juba. Ühel korral, kui ma nii väga ära väsisin, ütlesin, et ma panen mähkme alla, siis sattus laps hüsteeriasse ja sellega see katsetus lõppes. Ma teadsin enne seda juba seda, et seda mähkmeteemat ei tohiks üldse kaaludagi, see oleks nagu tagasiminek.
Aga ma ei oska mitte midagi teha, et taastada lapse (laste) turvatunne ja Teda aidata. Olen lapsele rääkinud, et pole midagi, emme ka kindlasti lapsena pissis vahel voodisse, et ikka juhtub jne. Muidugi, on olnud öid, kus ma ise hakkan ahastama ja nutma (sest kõik tundub nii lootusetu) või pahandanud (aga seda on nende aastate jooksul ikka ülivähe ette tulnud, katsun ennast vaos hoida, sest ma tean, et selle eest ei pahandata- laps pole süüdi).
Olen mõelnud, et tahaks lastepsühholoogi/pereterapeudi juurde minna, aga selleks pole mul rahalisi vahendeid, ega ka aega. Aega selles mõttes, et kuhu ma lähen koguaeg keset päeva (enamasti on alati võimalik vaid päevastel aegadel minna), kui ma pean tööl käima ja rahaliselt hoolitsema selle eest, et meil oleks katus, söök ja riided olemas. Ilmselgelt oleks meile tarvis mingi pikem kohtumiste graafik.
Ma ei oska ennastki aidata, mis siis väikestest inimestest veel rääkida.
Lihtsalt ma tunnen, et ma olen surmani väsinud sellest üksikvanema rollist, lihtsalt see vastutus ja koorem on nii suured, et ma enam ei tea, kuhu sellega minna.
Siis ma endalegi märkamatult "põgenen" üha sagedamini trenni või muudesse mind huvitavatesse kohtadesse, leian tihti endale variante, et mitte kodus olla. Sest mul on siin kodus raske, ma olen täiesti halb ja läbikukkunud lapsevanem.
Lapsed nääklevad ja kisklevad omavahel, sõna ei kuula.
See, mis otseselt ja kaudselt minu probleem on, on sõnaotseses mõttes armastuse puudus. Ma ei saa seda mitte kuskilt, ma pean seda ainult andma! Aga ma pole enam üldse kindel, et kas ma tegelikult üldse ennastki armastan.
Ma olen noor ja ilus naine, meeste tähelepanust mul otseselt puudust ei ole, kuid mitte kordagi ei ole nende lahkuminekujärgsetel aastatel tekkinud seda "õiget tunnet" ja olgem ausad, minul ongi kuidagi väga vaevaline olnud tekitada laste kõrvale püsisuhet. See tundub mu jaoks lihtsalt ilmvõimatu. Aga siinkohal tahan mainida ära selle, et see ei tähenda sootuks seda, et lapsed oleks mul siin paljudega tutvuma pidanud.
Viimase aasta olen olnud suhtes oleva mehe "teine kallim", kuid lapsed ei tea sellest inimesest midagi, ega pole kordagi näinud.
Aga tõele au andes, on see möödunud aasta mind rohkem katki teinud, kui kogu eelneva elu vead või raskused kokku.
Üldsegi, ma tunnen, et ma ei usalda enam inimesi ja seda alates hetkest, kui purunes minu elu laste isaga. Mulle lihtsalt tundub, et ma ei ole mõistetav sellisena nagu ma olen (isikuomadused) , mind ei toetata ega hoita. Jah, mõned mu pereliikmed ikka ju ütlevad, et ma olen neile kallis, aga selle avalduse ma tõlgendan momentaalselt oma sisemuses selliseks, et need on vaid sõnad, ega vasta ju tõele! Sest ma ei tunne seda. Ma tunnen hoopis, et ma olen nii sügava hingeeluga ja teised mu ümber on lihtsalt pealiskaudsed.
Lisaks kõik need koormavad igapäeva elulised küsimused, millele ma koguaeg vastuseid pean leidma ja kõike üksi korraldama.
Ma näen, kuidas näiteks õhtul, peale töö/lasteaiapäeva, on nii, et mina tegelen siis kõikide igapäevatoimetustega ja lapsed siis leiavad endale mängutegevust (vahelduva vingumise ja kraaklemisega) ja ma ei ole sageli nende jaoks üldse "kohal". Mu pea on muremõtteid täis, mul ei ole jaksu, et süveneda. Jah, ma sõnaliselt seda teen ja reaalselt ju sageli ka, aga seda nn online olekut ei ole asja juures. Lapsed ju tunnetavad seda! See teeb mind nii kurvaks, et see olukord nii on.
Aga hoolimata kõigest, olen ma siiski nende aastate jooksul olnud lastega sotsiaalselt väga aktiivne lapsevanem. Ma ei tea, kas lihtsalt kohusetundest, või on seal emotsioon ja õige tunne ka juures olnud. Ma tahan seda öelda, et ma ei oska olla hea lapsevanem. Ma teen kõike valesti. Laste kasvades, mõtlen ikka tuleviku peale ka ja kõik see kooliaeg ja muud küsimused meie elus, tunduvad nii kohutavalt keerulised olema, et lausa halb hakkab.
Ma saan ju aru, et kõik see, mis mul siin ümber on, on peegeldus minu enda sisemisest olukorrast ja ma tahaks seda korda saada, aga kuidas?
Minul on mõistus otsas.
Ma lihtsalt istun siin oma "pasahunniku" otsas ja tunnen, kuidas mul on juba suur depressioon tekkinud.
Tänan lugemast!
|
