Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Läbikukkunud/läbipõlenud emal on silmad täis pisaraid

Kurb
Külaline
Postitatud 03.11.2014 kell 01:06
Tere.

Olen kahte last kasvatav üksikema. Laste vanused on 6 ja 3.
Pisem laps oli 7-kuune kui minu ja minu elukaaslase teed lahku läksid. Läksin täiskohaga tööle, kui pisem laps oli 1a2kuune.
Ajaliselt on pisut raske täpselt meenutada, aga ma arvan, et vahetult enne teise lapse sündi, hakkas vanem laps öösiti voodit märgama. Samasse aega langes ka vanema lapse lasteaiavahetus. Mõni aeg hiljem vanemate lahkuminek.
Tänaseks on see öine voodisse pissimine rohkem kui kolm aastat.
See on tohutu kurbus, mis mind valdab, kui ma sellele teemale mõtlen, sest ma tean, et see põhjus on psühholoogiline. Olen perearstile sellest rääkinud, tol korral märkisime kuu aja jooksul kalendrisse kuivasid ja märgasid öid üles ja sellega asi piiruski. Suuresti ilmselt sellepärast, et ma ei olnud huvitatud, et laps peaks hakkama hormoonravimeid tarvitama, seda sellepärast, et niipalju kui ma olen lugenud või kuulnud, ei pidavat need üldsegi aitama. Milleks siis sellise keemiaga last mürgitada.
Nende tekkide ja voodipesu pesemine ajab mind hulluks juba. Ühel korral, kui ma nii väga ära väsisin, ütlesin, et ma panen mähkme alla, siis sattus laps hüsteeriasse ja sellega see katsetus lõppes. Ma teadsin enne seda juba seda, et seda mähkmeteemat ei tohiks üldse kaaludagi, see oleks nagu tagasiminek.
Aga ma ei oska mitte midagi teha, et taastada lapse (laste) turvatunne ja Teda aidata. Olen lapsele rääkinud, et pole midagi, emme ka kindlasti lapsena pissis vahel voodisse, et ikka juhtub jne. Muidugi, on olnud öid, kus ma ise hakkan ahastama ja nutma (sest kõik tundub nii lootusetu) või pahandanud (aga seda on nende aastate jooksul ikka ülivähe ette tulnud, katsun ennast vaos hoida, sest ma tean, et selle eest ei pahandata- laps pole süüdi).
Olen mõelnud, et tahaks lastepsühholoogi/pereterapeudi juurde minna, aga selleks pole mul rahalisi vahendeid, ega ka aega. Aega selles mõttes, et kuhu ma lähen koguaeg keset päeva (enamasti on alati võimalik vaid päevastel aegadel minna), kui ma pean tööl käima ja rahaliselt hoolitsema selle eest, et meil oleks katus, söök ja riided olemas. Ilmselgelt oleks meile tarvis mingi pikem kohtumiste graafik.

Ma ei oska ennastki aidata, mis siis väikestest inimestest veel rääkida.
Lihtsalt ma tunnen, et ma olen surmani väsinud sellest üksikvanema rollist, lihtsalt see vastutus ja koorem on nii suured, et ma enam ei tea, kuhu sellega minna.
Siis ma endalegi märkamatult "põgenen" üha sagedamini trenni või muudesse mind huvitavatesse kohtadesse, leian tihti endale variante, et mitte kodus olla. Sest mul on siin kodus raske, ma olen täiesti halb ja läbikukkunud lapsevanem.
Lapsed nääklevad ja kisklevad omavahel, sõna ei kuula.

See, mis otseselt ja kaudselt minu probleem on, on sõnaotseses mõttes armastuse puudus. Ma ei saa seda mitte kuskilt, ma pean seda ainult andma! Aga ma pole enam üldse kindel, et kas ma tegelikult üldse ennastki armastan.
Ma olen noor ja ilus naine, meeste tähelepanust mul otseselt puudust ei ole, kuid mitte kordagi ei ole nende lahkuminekujärgsetel aastatel tekkinud seda "õiget tunnet" ja olgem ausad, minul ongi kuidagi väga vaevaline olnud tekitada laste kõrvale püsisuhet. See tundub mu jaoks lihtsalt ilmvõimatu. Aga siinkohal tahan mainida ära selle, et see ei tähenda sootuks seda, et lapsed oleks mul siin paljudega tutvuma pidanud.
Viimase aasta olen olnud suhtes oleva mehe "teine kallim", kuid lapsed ei tea sellest inimesest midagi, ega pole kordagi näinud.
Aga tõele au andes, on see möödunud aasta mind rohkem katki teinud, kui kogu eelneva elu vead või raskused kokku.
Üldsegi, ma tunnen, et ma ei usalda enam inimesi ja seda alates hetkest, kui purunes minu elu laste isaga. Mulle lihtsalt tundub, et ma ei ole mõistetav sellisena nagu ma olen (isikuomadused) , mind ei toetata ega hoita. Jah, mõned mu pereliikmed ikka ju ütlevad, et ma olen neile kallis, aga selle avalduse ma tõlgendan momentaalselt oma sisemuses selliseks, et need on vaid sõnad, ega vasta ju tõele! Sest ma ei tunne seda. Ma tunnen hoopis, et ma olen nii sügava hingeeluga ja teised mu ümber on lihtsalt pealiskaudsed.

Lisaks kõik need koormavad igapäeva elulised küsimused, millele ma koguaeg vastuseid pean leidma ja kõike üksi korraldama.
Ma näen, kuidas näiteks õhtul, peale töö/lasteaiapäeva, on nii, et mina tegelen siis kõikide igapäevatoimetustega ja lapsed siis leiavad endale mängutegevust (vahelduva vingumise ja kraaklemisega) ja ma ei ole sageli nende jaoks üldse "kohal". Mu pea on muremõtteid täis, mul ei ole jaksu, et süveneda. Jah, ma sõnaliselt seda teen ja reaalselt ju sageli ka, aga seda nn online olekut ei ole asja juures. Lapsed ju tunnetavad seda! See teeb mind nii kurvaks, et see olukord nii on.
Aga hoolimata kõigest, olen ma siiski nende aastate jooksul olnud lastega sotsiaalselt väga aktiivne lapsevanem. Ma ei tea, kas lihtsalt kohusetundest, või on seal emotsioon ja õige tunne ka juures olnud. Ma tahan seda öelda, et ma ei oska olla hea lapsevanem. Ma teen kõike valesti. Laste kasvades, mõtlen ikka tuleviku peale ka ja kõik see kooliaeg ja muud küsimused meie elus, tunduvad nii kohutavalt keerulised olema, et lausa halb hakkab.

Ma saan ju aru, et kõik see, mis mul siin ümber on, on peegeldus minu enda sisemisest olukorrast ja ma tahaks seda korda saada, aga kuidas?
Minul on mõistus otsas.
Ma lihtsalt istun siin oma "pasahunniku" otsas ja tunnen, kuidas mul on juba suur depressioon tekkinud.

Tänan lugemast!
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 05.11.2014 kell 07:51
Olete oma 2 lapse isast lahus. Käite tööl ja kasvatate lapsi üksi. Tunnete, et te peate armastust vaid andma, kuid ise ei saa seda kusagilt. Olete teadlik laste ja ka iseenda vajaduste osas ja püüate kõik õigesti teha, kuid siiski tunnete, et napib jaksu ja ei tea kuidas praegust olukorda muuta.

Olete teiega sama meelt, et laste ebastabiilne käitumine ja ka öine pissimine on peegeldus praegusele olukorrale. Lapsed tunnevad end turvaliselt ja vastavalt sellel ka siis käituvad, kui laste vanemad tunnevad end hästi. Kui laste isa silmapiiril ei ole, siis sõltubki laste heaolu vaid teist. Ainuüksi teadmine, et pean kõigega üksi hakkama saama, võib olla raske taluda.

Sellises olukorras kipuvad inimesd end maailmast justkui eraldama. Meeled on suletud ja valikuliselt nähakse pigem negatiivseid asju, mis enda enesetundega haakub. Võimalike abipakkujate katsed aga tõrjutakse eos või siis jäätakse mulje, et kõik on korras. Loomulikult sellest kergemaks ei lähe. Rasked tunded surutakse lihtsalt veelgi sügavamale. Teatud mõttes on selline olukord ka normaalne, sest oma laste isast lahkuminek ei saagi kerge olla. See on kriis ja isegi siis kui inimesed omavahel ei klappinud, on alati olukorraga psühholoogiliselt seotud kaotusvalu ja lein. Leinast ei saa lihtsalt n.ö. läbi hüpata. Leinal on teatud etapid ja selles kõige pikemas ehk reaktsioonietapis inimesed tunnevad väga erinevaid ja ka kõikuvaid tundeid. Tihti esineb süüdistamist ja ka enda süüdistamist. Selleks, et jõuda leppimise ja läbitöötamise etappi ning selleks, et jälle n.ö. jalad maha saada on mõnikord vaja kõrvalist abi. Usun, et juba see, et te otsustasite meile kirjutada näitab, et olete sisemiselt valmis tegema muudatusi, olete valmis oma eluga edasi minema. Kuigi vanem laps pissib öösel voodisse ja teile tundub, et teil ei ole võimalik leida ressurssi lapsega psühholoogi/ terapeudi poole pöördumiseks, julgustan teid siiski katsetama. Tegelikult on veelgi olulisem, et leiaksite iseendale toetuspunkti, mille abil oma elu kontrolli alla saada. Selleks toeks võiks olla psühhoterapeut, kellega on teil hea kontakt või ka mõni sõbranna või ka keegi teie päritoluperekonnast, kellega saaksite asju arutada ja mõtestada.

Lubage endale päris oma aega ja küsige laste hoidmisel abi oma sugulastelt või sõpradelt. Iga päev, kui jõuate peale tööd ja lasteaia ringi koju harjutage korraks, kasvõi kümneks, viieteistkümneks minutik,s teadlikult aja maha võtmist. Tehke tass teed, jooge see ära. Nautige. Las need lapsed olla mõneks ajaks oma toimetustega ja ehk natuke lärmakadki. Peale seda on teil jälle rohkem jõudu ja taastub tunne, et asjad on kontrolli all.

Loodetavasti saab ka laste isa laste elus osaleda. Te võite olla küll lahus, kuid partneriteks lapsevanematena jääte elu lõpuni.

Soovin teile jaksu ja ilusat päeva!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!