Ma ei teagi, kus alustada, olen seda teemat korduvalt rääkinud lähedastele ja mehele.
Nimelt on minu mehel eelmisest suhtest 6a tütar. Ta käib siin olenevalt ajast siis kas nädalavahetusti või kauemaks-1 kuni rohkem nädalaid. Ja kuna mees on tööl ja mina töötu, olen see, kes peab lapsega kodus istuma. Ma olen üritanud mehele selgitada, et kui laps on nädalavahetusti siin, võin ma temaga olla, aga kui ta jääb kauemaks siis ma soovin, et kellelgi veel temajaoks aega oleks, näiteks vanaemal vms. Võib ju mõne öö ka vanaema pilguall olla. Või proovi saada ülemusega kokkuleppele, et saada mõni vabapäev kui laps siin vms. Sealtt ulevad mehepoolt küsimused: Mis sul lapse vastu on? Mis ta sulle teinud on? Miks ta siin ei või olla? jne jne.. ja see on nii raske! Ma üritan selgeks teha, et mul ei ole LAPSE vastu midagi, lihtsalt kui ta tuleb siia kauemaks siis palun, las ka keegi teine leiab selle aja. Mul võib aega maa ja ilm olla, aga siiski leian, et ei peaks ainult mina temaga kodus istuma. See on täiesti surnud ring, kui üritan mehega sellest rääkima hakata.. Toon ühe näite. Ükskord rääkisin lapsega ise, et lähed täna vanaema juurde, laps oli igatinõus ja mineku valmis, ja siis mees ütles, et laps otsustas, et tema ikka ei taha minna. Et mine tee nüüd lapsele selgeks, et ta ei või siia jääda. Üritasin mehele öelda.. et kui sa ise ka jääksid koju ja ei läheks hommikul tööle, siis muidugi, aga minul on ka omad tegemised. Et laps oli ju nõus, miks sa lihtsalt ei või minuga nõus olla ja laps näeb, et minu arvamus loeb ka! Üritasin siis lapsele rääkida, et meil oli ju kokkulepitud, aga ei, tema "pliis pliiis" ja mehe pilgud minusuunas olid sellised, et kui need tapaks..siis jah. Igatahes jalutasin vihast välja, sest 6aastane otsustas, et TEMA ei taha vanaema juurde minna ja mees veel jonnis temaga koos, et ta ju tahab koju jääda ja kuidas sa võid "sundida" kui laps ei taha. Igatahes otsustab laps nii mõndagi, kui ta siin on, mees laseb korralikult pähe astuda. Näiteks kui laps on siin, magan mina üksi, sest laps öösel karjub issit enda kõrvale ja nii ma siis olengi, jälle üksi.Igatahes, minu mure on selles, et ma tunnen end tohutult üksikuna, kui laps on siin!! ja see on sellepärast saanud mulle probleemiks, et mingihetk minu sõna enam ei loe ja asju otsustab siin 6aastane. Kogu tähelepanu läheb temale ja siis paratamatult lähen lihtsalt kurvaks, mul tõesti, ei ole lapse vastu midagi, aga need on küsimused, mis mehelt kohe tulevad.. ta lihtsalt ei saa aru. Ja ta ütlebki, et ei saa aru. Kuid varsti on lapse siinkäimine mulle mureks, kui minust ei saada aru, võibolla mitte veel, aga sinnapoole see läheb.. Mida teha? Ma olen täielikus ummikus!
Ühest küljest on ju tore, et lapsele nii väga meeldib teie juures olla. Ja seda ka siis, kui isa tööl on ja teie enamus aega kahekesi olete. Pole aga sugugi iseendast mõistetav, et nõustute elukaaslase lapsega pidevalt tegelema ja oma aega pühendama. Nagu kirjutate, soovite, et ka teie arvamust kuulda võetakse ja et ka teie saate öelda, mil määral lapsega tegelemine teile sobiv on. Praegu vihastabki teid kõige enam mehepoolne suhtumine, teie vajadustega mittearvestamine. Veelgi enam, teie peres on moodustunud nende kahe liit teie vastu. Oleks aga loomulik, et teie pere püsiks koos tänu teie ja mehe ühendusele.
Saan aru nii, et olete korduvalt püüdnud mehega sel teemal rääkida, kuid jõuate ikka nö suletud ukseni, sest mees ei saa teist aru või tõlgendab teid, nagu oleksite lapse vastu. Teie aga peaksite justkui end õigustama ja kaitsma.
Näib, et see on laiem teema – teise vajaduste ja tunnete eiramine ning arvustamine. Heade suhete juurde käib aga teineteise piiride austamine, kokkulepete tegemine nii, et osapoolte vajadustega arvestatakse. Võib ju olla, et vahel ei saada teisest aru või pole lõpuni selge, miks teine tunneb nii nagu tunneb või seisab mõne arvamuse või vajaduse eest, kuid see ei peaks segama teda tõsiselt võtma. Teie vaidlused lõpevadki nii, et kuna mees ei saa aru, miks te ei võiks tema lapsega mitmeid päevi järjest olla, siis peabki see teile sobima. Ehk on koguni nii, et mees ei püüagi, sest talle sobib nii paremini ning seetõttu olete eriti häiritud ning teie argumentidest ei piisaks kuidagi, sest alati võib ju need maha teha.
Võimalik, et mehele on millegi pärast väga tähtis, et tema laps oleks tema kodus ja seda ei pruugi aga teie aru saada, miks nii. Mida siis teha? Selleks, et jõuda oma rääkimistega veidi edasi, tasuks ehk proovida nii, et püüate aru saada, miks see mehele oluline on, et laps just nii palju järjest teie kodus on. Ka teil on ju hea teada, et saaksite meest paremini mõista (kasutage selleks kindlasti aktiivset kuulamist ja vältige vaidlusi ja arvustamist). Kui tema tunneb, et püüate temast aru saada, siis on ta ehk valmis ka rohkem teie mõistmiseks. Enda vajadusi väljendage mina-keeles, selgelt ja konkreetselt. Nagu te kirjutate, ongi hea ka öelda: vajan aega ka muudeks asjades; ma tunnen end üksikuna, kõrvalejäetuna; mulle on tähtis tunda, et minu arvamus ka oluline jne. Püüdke vältida vaidlusi ja kauplemisi, kellel on rohkem õigus või tõlgendada teise kavatsusi – see ei too mõistmist. Väljendage seda, mis teile sobib, võtke enda kanda just nii palju, mis näib teile vastuvõetav ning väljendage ka seda, mida tunnete, kui teie vajadusi ei arvestata. Asi pole ju üldse niivõrd lapses või tema meeldimises teile, küll aga teie suhetes mehega, oskuses erimeelsusi lahendada ja soovis aktsepteerida teise jaoks olulisi asju. Nagu juba mainisin pole oluline, et mees lõpuni aru saaks, miks te ei soovi nii palju aega tema lapsega veeta, küll aga on tähtis, et ta aktsepteeriks, et teil on omad piirid ja teil on õigus nende eest seista.
Kui te mõlemad jõuaksite on jutuajamises tõdemuseni, et ühe arvamus on teisele oluline ega pole arvustamiseks, vestlus ei pea selgitama tõde, mis on õige või vale, kogete, et teine mõistis ja teie mõlema heaolu on oluline, siis leiate ka sobiva lahenduse olukorrale.
