Tere, ei tea isegi kas see on õige koht kust nõu küsida aga proovin ikka.
Nimelt olen mures oma poja pärast. Tal on juba lapsena ( praegu on ta 25.a ) diagnoositud krooniline pankreatiit ( haiguse põhjustest pole keegi selgusee jõudnud ). Varem olid atakid harvemad ja nende vahel sai ta elada täiesti normaalset elu ilma ühegi piiranguta aga mida aeg edasi seda tihedamaks hakkasid need muutuma. Oleme ka ise proovinud analüüsida, et mis võiks ( kas toit või mingi emotsionaalne seisund ) atakki põhjustada kuid kahjuks pole mingit konkreetset põhjust leidnud. Oleme kasutanud ka alternatiivmeditsiini abi kuid kõik see on jäänud tulemusteta.
Selle aasta alguses paigaldati talle pankreasjuhasse protees, et see aitaks juha laiemaks muuta ja sellega pankrease tööd kergendada. Lootsime sellest suurt abi aga pigem läks olukord hullemaks, sest nüüd polnud enam atakkidel üldse vahet, teda vaevasid pidevalt tohutud valud. Arstide soovitus oli võtta järjest tihedamini ja tugevamaid valuvaigisteid.
Viimasel ajal on ta ise väga palju uurinud igasuguseid võimalikke variante valust vabanemiseks, muutes toitumist, oma igapäevaseid harjumusi ja tegemisi.
Kuid mulle teeb pigem muret see, et kuna see kõik on nii kaua kestnud ja ta on seda valu nii kaua kannatanud siis kas on võimalik selline asi, et see valu on talle nn." pähe kinni jäänud ". Sest aegajalt on mul tunne, et justkui füüsiliselt tal valu nagu ei olegi aga ta ise otsib seda kogu aeg enda seest. Kui inimene hommikul ärkab siis ta teeb päevaks plaan, läheb pesema, joob kohvi jne. aga tema hakkab esmalt otsima seda valu enda sees (et kas see on nüüd paremal või vasakul pool, alakõhus või selja peal) ja alles siis pöördub tavapäraste toimingute juurde. Sellega kaasneb ka pidev valuvaigistite söömine.
Muidugi ma ei eita, et tal tõesti on need valud ja atakkide ajal ka kindlasti väga tugevad aga mul on millegipärast tunne, et ta mõtleb selle valu peale liiga palju.
Oleme ka omavahel sellest rääkinud ja vahest ta isegi tunnistab, et mul võib õigus olla. Aga enamasti on tal ikka iga minu väite kohta oma vastus valmis. Kui ma ütlen, et ära söö niipalju neid tugevaid valuvaigisteid siis ta väidab, et nagunii hakkab kohe valutama kui ta tableti ei võta ja kui ma soovitan, et ta prooviks vähem selle valu peale mõelda siis ta ütleb, et kui sul 20 aastat kõht valutanud siis proovi mitte selle peale mõelda
.Ma näen kuidas see valule mõtlemine segab tema igapäevast elu. Iga asi mida ta sööb või iga asi mida ta tahab teha käib koos valule mõtlemisega, et kas ta ikka tohiks seda teha või läheb sellest valu tugevamaks. Samas on tulnud ette olukordi kus ta sööb näiteks midagi sellist mida ta tavapäeval kindlasti kohe ei sööks sest see toiduaine või vürts oleks valu tugevdaja aga hiljem ei ole midagi juhtunud ja kui küsid ta käest enesetunde kohta siis ta ütleb, et tunneb ennast väga hästi.
Jutt sai küll vist nüüd väga segane aga mind huvitab just see, et kas inimene saab tunnetada valu kui tal füüsilist valu hetkel ei ole. Ja kuidas oleks võimalik juhtida mõtteid mujale, kas on spetsialisti kes tegeleks selliste asjadega ja aitaks inimese mõtteid suunata positiivsuse poole.
Teil on põhjust oletada, et teie poja tervenemine aastatepikkusest haigusest võib olla takistatud liigse keskendumise tõttu valule. Tõepoolest, on mitmeid haigusi, mida nimetatakse psühhosomaatilisteks (nt kõrgvererõhutõbi, astma, mitmed seedetrakti ja nahahaigused), mis tähendab, et psühholoogilistel teguritel on suur roll, kui mitte just peamise põhjustajana, siis vähemalt soodustajana ja sageli ka aitavad kaasa sümptomite jätkumisele. Nii võib ju olla, valul on teie poja näitel kindel funktsioon ja millegi pärast on nö vaja, et see kestaks. Kahjuks ei saa teie kirja põhjal teha mingeid konkreetseid oletusi, millest räägib teie poja haigus ja pidev valu, kuid tasub mõelda sellele, kas teie peres aastaid kogetud suhtemustrid võiksid soodustada haiguse jätkumist. Näiteks on kogemuslikult täheldatud, et psühhosomaatilisi haigusi lastel esineb sagedamini peredes, kus ema on ülehoolitsev ja isa eemalolev või nõudlik. Samuti võivad lapsed haigestuda, kui isa-ema suhetes valitsevad pinged või on lapsed emotsionaalselt ülekoormatud ja liialt seotud ühe vanemaga. See võib juhtuda näiteks siis, kui isa-ema vaheline paarisuhe ei toimi. Peres valitsevate pingete tõttu, kui peres ei osata tülisid lahendata või eitatakse neid (kommunikatiivsus on häiritud, suhted on jäised, väheempaatilised) või on emotsioone kombeks alla suruda, kogevad lapsed pidevat stressi, mida nad ei saa väljendada, millele lõpuks reageerib keha, tulemuseks erinevad kehalistes sümptomid, sh valud. Küllap on paljud vanemad märganud, et lastel on esinenud seletamatuid kõhuvalusid või muid kaebusi, kui peres toimub muutusi, tülitsetakse, on juhtunud midagi hirmutavat vms. Kuid mitte alati ei muutu haigused krooniliseks. Aastaid kestvate psühhosomaatiliste haiguste korral tasub süüvida põhjalikumalt sellesse, kuidas on pere üldiselt toiminud. Vahel ulatuvad juured koguni eelmisesse põlvkonda, sarnased suhtemustrid jätkuvad.
Nagu juba mainisin, on eelnev jutt vaid teoreetiline. Kas ja mil moel on teiegi peres poja haigust mõjutavaid psühholoogilisi tegureid, selle üle võib ju arutleda koos mõne psühhoterapeudiga ja pöörduda tasub koos oluliste pereliikmetega. Üks võimalus on otsida sobiv spetsialist nt www.pereterapeudid.ee. Igal juhul on hea, et selline küsimus on teil tekkinud ja soovite rohkem mõista oma poja haiguse olemust. Seda enam, et ka poeg näitab huvi ja valmisolekut teadvustada seda, millest tema valud räägivad.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
