Tere.Mina olen mures oma 4 aastase tütre pärast.Alati kui talle midagi mu jutus ei meeldi siis ta solvub,ajab hulled punni ja ütleb "Vastik emme oled" Ei taha üldse sind" ,vahest lööb ka jalaga ja näitab keelt.Seda kõike on väga raske taluda tegelikult . Toon näite söögilaua äärest.Sööme,laps hakkab vingerdama ja "tantsima" .Ütlen et palun söö,laua ääres ei tee nii.Sealt edasi on minut aega rahu ja hakkab jälle,keelan uuesti.Kui pean kolmandat korda veel keelama siis tavaliselt saadan ta laua äärest ära ja siis ta ärritubki. Või kui laps soovib vaadata multikaid,panen talle eesti keelseid multikaid aga tema avaldab soovi hoopis teisi multikaid panna ja kui ma ei pane siis tulevad ka laused " Ma ei taha üldse mingeid multikaid" "Paha emme oled"...... see paha ja vastik on eriti solvavad sõnad. Siis üritan temaga rahulikult rääkida et palun ära ütle mulle nii ja selgitan talle miks me parasjagu nii ei tee nagu tema soovib või miks ei või söögilaua ääres sahmerdada jne.....aga siis ta läheb veel rohkem marru. Eile olime õues.Laps oli võrkkiiges,liitusin ka.Tekkis kohe kisa et miks mina sinna tulin,ütlesin et tahaks ka kiikuda,et oleme koos siin.Siis ta ukerdas end püsti sealt ja ütles et ma ära läheks.Ütlesin et palun ära ole nii kuri,tule siia,emme võib ka ju kiikuda.Siis hakkas mulle suurt hoogu tegema kiigega,ütlesin et palun ära tee,suure hooga võib kiik katki ka minna.Siis lõi jalaga ja jälle emme on vastik.Ausalt, võtsin ta käest kinni,viisin ta tuppa nurka ja ise läksin õue tagasi.Tagasi tulles seisis ta veel nurgas ja kui väikesm õde vaatama läks miks õde nutab siis löödi jalaga õde ka. Mu kannatus katkes ja lõin pepu laksu talle.MA pole üldse vägivalla poolt aga tõesti sellistes olukordades kannatus lihtsalt katkeb ja tekib tunne et mingit paranemist pole,proovi hea või halvaga. Ehk on asi ka praegu meie rutiinses elus ja lastel ka igav ning muutvad kiiresti pahuraks.Jalaga löömist meie peres pole,sõna VASTIK meie majas samuti ei eksisteeri,ma ei saa aru kustkohast selline käitumine.Kui ta rahunenud on ja kui küsin et miks selline käitumine siis ta vastab mulle et ei tea ja lubab et järgmine kord enam nii ei tee.Aga ma tean et järgmine kord tuleb nagunii ,kasvõi lähima poole tunni pärast.Hea laps ollakse siis kui teatakse et kohe saab midagi või läheme kuskile.Nt kui ütlen et läheme õhtul ujuma ja kohvikusse siis ta käib ja meelitab mind ja on hästi külje alla pugeja.Aga ma tean ju et see on selleks et ta teab et midagi on kohe saada.See teeb jälle kurvaks,nagu kasutatakse ära.Vahest keelan talle igasugu loomaaia käigud ja lõbustuspargid vms ära selle eest et ta nii käitub,sis tõmbab natukeseks tagasi kuni järgmise korrani.Tundub nagu ta ei suuda end pingelises olukorras kontrollida.Võiks ju kõrvust mööda selle kõik lasta,et ehk kasvab välja sellisest käitumisest ja pigem asi naljaks pöörata kui ta ärritub aga ega see ka ei aita,siis ta läheb veel rohkem närvi et nüüd tehakse nalja ka.Tahaksin kuulda head nõu kuidas lapsele läheneda sellistes olukordades või kuidas on õige teda karistada(kui üldse) sellise käitumise eest et asi paraneks.Eks ma ise ka juba selle olukorra pärast närviline ja kardan iga hetk et kohe ta plahvatab ja jälle ma pean temaga võitlema.
Selline pidev võitlus, kes-keda kemplemine, võib meenutada pidevat lahingutandrit. Ja nagu teie murelikust kirjast selgub, olete ju lõpuks õnnetud selle üle mõlemad. Mida rohkem laps teie korraldusi eirab ja teile halvasti ütleb, seda pahasemaks muutute teie ja järjest karmimalt ka reageerite. Mida kurjem on emme, seda rohkem ilmutab tüdruk trotsi ja käitub järjest provotseerivamalt, mis paneb teid tundma end ebaõnnestununa ja rohkem karistama ning ring jätkub. Paljud vanemad püüavad lapsele õpetussõnu rääkida, lootes, et neid kuulda võetakse, kuid ometi kõik kordub. Kindlasti on rääkimisel ja rääkimisel vahe ja peatun sellest veidi hiljem. Samuti ei tööta küsimus lapsele: miks sa nii teed? Nad lihtsalt ei oska seletada või vähemalt ei anna piisavalt aimu, mis lapsega tegelikult toimub. Kuid võtmeküsimus on sageli selles, kuidas õnnestub jõuda sügavamale, st aru saada, milles räägib lapse trots, inetud sõnad, löömine jne . Mida ta väljendab nende käitumistega?
Niisiis olukorra muutmiseks on kaks peamist asja, mida võiks proovida: kuidas rääkida sellest, kui laps teeb midagi, mis teid häirib ja kuidas aru saada, mis toimub lapses, kui ta pidevalt eirab korraldusi ja ütleb halvasti. Põhjalikuma ülevaate saaksite kirjandusest (vt meie kodulehelt suhtlemisoskuste KKK ja raamatusoovitusi, eraldi soovitan Th. Gordoni „Tark lapsevanem“ ja J.Juuli raamatud9. Siinkohal kirjeldan siis vaid lühidalt. Kui laps käitub teie jaoks sobimatult, siis parim on väljendada end mina-sõnumi kaudu. Saan kirjast aru nii, et olete seda teinud ka. Nt. „mulle ei meeldi need sõnad“, „kui sa laua taga ringi keerutad, siis ma muretsen, et võid kukkuda või … (siinkohal on väga oluline eelnevalt iseendast aru saada, mis teid konkreetselt häirib); „kui teed mulle kiigega liiga suure hoo, siis mul on halb, kardan kukkuda“; . Mina-keele kasutamisel ongi kõige olulisem see, et oleksite teadlik iseenda häiritusest, ehk siis, kuidas lapse käitumine teie jaoks probleem on ja mida tunnete. Seejuures on täiesti kohane ja ka vajalik, et väljendaksite ka oma emotsioone, nt olen pahane, solvunud, kurb, saan kurjaks jne. Kui mis samuti väga oluline. Mina-keel ei sisalda kriitikat lapse kohta, hinnanguid, etteheiteid ega ähvardust. See võib osutuda kõige keerulisemaks. On ju vahe, kas öelda: „sa oled paha laps“ või „ ma olen pahane“ või „ma panen su nurka, kui sa muidu aru ei saa (ähvardav sina-sõnum) või „mind pahandab, et pean mitu korda sama asja ütlema“.
Edasi võite kogeda, et laps üritab veel näidata vastuhakku, öelda vastuseks midagi inetut ja teile näib, et mina-sõnum ei tööta. Vajadusel korrake oma sõnumit ja veenduge, et teie laps on kontaktne, st teie sõnum ikka jõuab temani. Edasi olge valmis lülituma ümber temas toimuvale. Ja selleks tuleb võtta aktiivse kuulaja roll ja peegeldada seda, kuidas te temast aru saate. Kui tema on saanud teilt pahandada, siis on ka tema emotsioonid laes. Ta ei saa muutuda enne pai-lapseks, kui on saanud end maha laadida. Teie vajab teie abi. Nt „sa said õe peale vihaseks ja lõid teda“, „sulle ei meeldinud, et tulin sinu juurde kiige peale“, „kui kurjaks saan ja sind keelan, siis oled sina ka minu peale pahane“, „sulle ei meeldinud need multikad ja tahaksid ise neid valida“ jne. Ikka olenevalt olukorrast ja sellest, kuidas teie ise oma lapsest aru saate.
Muidugi ei piisa vaid paarist korrast mina-sõnumitest ega mõnest ümbersõnastamisest ja peegeldamisest, et laps kohe päeva pealt muutuks. See tähendaks suuremat muutust üldiselt selles, kuidas suhtsuhtlemisviisist ja kogu peres. Kuid usun, et olete just seda otsinud ja nüüd on vajate alternatiivi sellele, mis ei tööta. Mis puutub karistamisse, siis see pole ju muud, kui teie pahameele väljendus, mida saate asendada kehtestava mina-sõnumiga. Karistamine, nagu ka sellega ähvardamine, võib näida küll esmapilgul toimivat, st laps ju kardab ka seda, kuid kahjuks kõik ikka kordub, sest probleem jääb tegelikult lahendamata. Kuna see töötab vaid hirmu põhiselt, siis pikas perspektiivis töötab see heade suhete ja emotsionaalse läheduse vastu. Ja laps ei õpi väljendama endas toimuvat, ei suuda olla teiste suhtes empaatiline, vaid ta õpib kartma karistajat ja eirama oma tundeid.
Ja lõpuks veel lisan, et kindlasti jälgige, mis olukorras on teil lapsega hea kontakt, ta võtab teid kuulda ja teil on temaga koos tõeliselt tore. Arvestades, seda, et tal on ka noorem õde, siis võib ta tunda end vahel kõrvalejäetuna ja ei saa olla teiega piisavalt kahekesi ja tunda end tähtsana. Tunnustage sõnaliselt kõike seda, mille üle teil on hea meel (vt positiivne mina-sõnum). Kõige tõhusamaks lapse käitumise muutjaks võib olla just see, et laps kogeb rõõmsat, rahulolevat ja õnnelikku emmet ja tunneb end armastatuna.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
. Toon näite söögilaua äärest.Sööme,laps hakkab vingerdama ja "tantsima" .Ütlen et palun söö,laua ääres ei tee nii.Sealt edasi on minut aega rahu ja hakkab jälle,keelan uuesti.Kui pean kolmandat korda veel keelama siis tavaliselt saadan ta laua äärest ära ja siis ta ärritubki. Või kui laps soovib vaadata multikaid,panen talle eesti keelseid multikaid aga tema avaldab soovi hoopis teisi multikaid panna ja kui ma ei pane siis tulevad ka laused " Ma ei taha üldse mingeid multikaid" "Paha emme oled"...... see paha ja vastik on eriti solvavad sõnad. Siis üritan temaga rahulikult rääkida et palun ära ütle mulle nii ja selgitan talle miks me parasjagu nii ei tee nagu tema soovib või miks ei või söögilaua ääres sahmerdada jne.....aga siis ta läheb veel rohkem marru. Eile olime õues.Laps oli võrkkiiges,liitusin ka.Tekkis kohe kisa et miks mina sinna tulin,ütlesin et tahaks ka kiikuda,et oleme koos siin.Siis ta ukerdas end püsti sealt ja ütles et ma ära läheks.Ütlesin et palun ära ole nii kuri,tule siia,emme võib ka ju kiikuda.Siis hakkas mulle suurt hoogu tegema kiigega,ütlesin et palun ära tee,suure hooga võib kiik katki ka minna.Siis lõi jalaga ja jälle emme on vastik.Ausalt, võtsin ta käest kinni,viisin ta tuppa nurka ja ise läksin õue tagasi.Tagasi tulles seisis ta veel nurgas ja kui väikesm õde vaatama läks miks õde nutab siis löödi jalaga õde ka. Mu kannatus katkes ja lõin pepu laksu talle.MA pole üldse vägivalla poolt aga tõesti sellistes olukordades kannatus lihtsalt katkeb ja tekib tunne et mingit paranemist pole,proovi hea või halvaga. Ehk on asi ka praegu meie rutiinses elus ja lastel ka igav ning muutvad kiiresti pahuraks.Jalaga löömist meie peres pole,sõna VASTIK meie majas samuti ei eksisteeri,ma ei saa aru kustkohast selline käitumine.Kui ta rahunenud on ja kui küsin et miks selline käitumine siis ta vastab mulle et ei tea ja lubab et järgmine kord enam nii ei tee.Aga ma tean et järgmine kord tuleb nagunii ,kasvõi lähima poole tunni pärast.Hea laps ollakse siis kui teatakse et kohe saab midagi või läheme kuskile.Nt kui ütlen et läheme õhtul ujuma ja kohvikusse siis ta käib ja meelitab mind ja on hästi külje alla pugeja.Aga ma tean ju et see on selleks et ta teab et midagi on kohe saada.See teeb jälle kurvaks,nagu kasutatakse ära.Vahest keelan talle igasugu loomaaia käigud ja lõbustuspargid vms ära selle eest et ta nii käitub,sis tõmbab natukeseks tagasi kuni järgmise korrani.Tundub nagu ta ei suuda end pingelises olukorras kontrollida.Võiks ju kõrvust mööda selle kõik lasta,et ehk kasvab välja sellisest käitumisest ja pigem asi naljaks pöörata kui ta ärritub aga ega see ka ei aita,siis ta läheb veel rohkem närvi et nüüd tehakse nalja ka.Tahaksin kuulda head nõu kuidas lapsele läheneda sellistes olukordades või kuidas on õige teda karistada(kui üldse) sellise käitumise eest et asi paraneks.Eks ma ise ka juba selle olukorra pärast närviline ja kardan iga hetk et kohe ta plahvatab ja jälle ma pean temaga võitlema.
