Nimelt ma tunnen et hakkan hulluks mina, kuna mõni aeg tagasi suri minu laps hällisurma.Kõik oli enam vähem sama moodi nagu "Meie" saates tolle noore naise lugu.
Kui ma arvasin et mina olen see kõige tugevam oma peres, kes ei kasutanud rahusteid ega midagi lohutasin veel teisigi siis nüüd tunnen et olen ise omadega kimpus.
Ma ei oska kuskilt abi enam otsida ja käisin korra ühenõustaja juures ja rääkisin talle ka oma loo ja et ma ei taha mingeid deprekaid peale aga ta arvas et ikka võiks midagi ikka võtta haakab kergem. Nii ma siis võtsin arsti ettekirjutuse järgi ja ma pöörasin täitsa ära.Ma ei saanud enam magada ja näen luulusid ja oma lapsele oleksin ka kallale läinud, siis sain alles aru et see kõik on jama mis mu sees on ning viskasin rohud wc alla.Täna larbin ainult vett sisse et see kõik mu organismist välja tuleks või hakkab see lein nüüd minule kohale alles nüüd jõudma
Ma ei tea mis teha suhelda pole mul kellegagi,sest kõik on hetkel tööl ja mina istun kodus.Oma lapse surma põhjust ma ei tea ja vist ei saagi seda teada kunagi ja üldse on mul must millijon küsimust peas mis ootavad lahendust ja siis tuleb need veel kõik nelja aastasele ka selgeks teha.
Ah sain nüüd ühe pea täie nutta ehk läks kergemaks mõneks ajaks
Kallis ema, kui saaks ma kallistaks sind, ka minul on raske sellepärast ma praegu siin istun ja teiste kirju loen. Kuid praegu alles mõiste?an et minu mured on siiski ka pisut õnnelikud.
Nii suurest murest nagu sinul - ma lihtsalt ei tea ! Sa oled tubli et sa oled siiani vastu pidanud ja teisi toetanud, ilmselt said sa nüüd lõpuks aru mis on toimunud ja et sina pead siiski edasi olema ja toimetama. Mulle jäi mulje, et sul on ka mõni suurem laps kes sind väga-väga vajab ja keda sa ei tohi kõrvale lükata kui ka endal on väga raske.
Pea vastu ja katsu endale tegevust leida- mine proovi endale töökoht hankida, või sõida heade tuttavate- sugulaste juurde ära ole oma murega nelja seina vahel. Sa pead edasi minema oma elu ja toimetamistega, ainult aeg parandab haavad.........
Nii see ongi nagu Sa arvad, esialgu püüdsid olla tugev, kuid alles nüüd lööb lein lained üle Su pea kokku. Ei olegi Sind võimalik millegagi lohutada. Lapse surma põhjust ei saa tõesti kunagi teada, sest siiani ei osata seda seletada, kuigi on leitud mitmeid oletuslikke põhjuseid.
Ära tõrju leina endast eemale, see on normaalne hingeseisund ja vajalik selleks, et saaksid eluga edasi minna. Leina, räägi oma leinast lähedastele ja lase ennast lohutada, alles seejärel oled valmis oma kaotusest üle saama. Mida lähedasemad on suhted teiste pereliikmetega, seda kergem on oma leinaga toime tulla.
Alati kui loen selliseid teemasid, muutun väga kurvaks. Veel kurvemaks teevad mind aga sellised küsimused. Mida see küsijale annab? On nii või naapidi, see ei muuda fakti, et üks pisike inimene nüüd taevas ingliks on. Mulle tundub, et inimesed näevad tonti seal, kus seda pole - kõik vajavad midagi või kedagi, kelle peale süü veeretada. Selliseid asju juhtub, süüdistada ei ole siin mitte kedagi ja statistikat sellisest murest teha on väga taktitundetu.
Teemaalgatajale on raske midagi öelda. Ma ei saa öelda, et "tunnen kaasa", sest ma ei suuda ettegi kujutada, mis tunne see on. Võin vaid ette kujutada seda tühjust, kurbust, purunenud tulevikku, haiget saanud armastust ja muud, mis minu meelest leinaga kaasneb, kuid ka see ei pruugi olla see, mida tunned Sina, kallis Ohh. Kui Sind aitab rääkimine või kirjutamine - kirjuta meile siia. Kuulame ja ehk saame toeks olla niipidi. Sa ei pea olema tugev - mitte sellises asjas.
Kalli-kalli
Tere!
Pole midagi raskemat lapse surmast. Lapse surma üleelamisi suudavad kirjeldada vaid need emad ja isad, kes on ise sellega silmitsi seisnud. Kuid ometi tuleb selle kaotusega kuidagi toime tulla.
Esialgu tõrgub mõistus toimunut vastu võtmast. See on kaitse, sest me ei suuda korraga toimunut enda jaoks mõistetavaks teha ega emotsionaalselt üle elada.
Kallis ema! Te olete leinas. Ma küll ei tea. millal Teie laps suri ja mis temaga juhtus, kuid lubage endale leinata. Lein on normaalne reaktsioon kaotusele. Üksi on raske oma kurbusega toime tulla. Kui teil on kedagi, kellega saate jagada oma mälestusi oma lapsest, temaga koosoldud ajast, siis tehke seda.
Meenutamine on raske ja valulik, sest seda aega ei saa enam kunagi tagasi. See teebki hingele erilist valu: kunagi ei saa ma enam oma last tagasi. Alles on vaid mälestused temast, mis valuliselt lõikavad hinge. Valust on vaja valuga läbi minna- natukesehaaval. Kui on kurb olla, siis lubage kurbus endast välja. Süda tahab sees lõhkeda. Vahel võib olla tunne, et enam ei suuda. Suudate! Ärge andke alla! See on vaid tunne, et nüüd on kõik...
Koos lapse kaotusega kaotab ka ema osa endast. Seega on vaja ennast "uuesti kokku panna", ümberhinnata oma senine elu üldse. Kuidas elada ilma temata? Kes on mul olemas? Mida ma oma elus muuta tahan?
Jätkake oma igapäevaste rutiinsete toimetuste tegemist. Kui ise ei suuda, siis paluge kedagi, kes aitaks. Peaasi, et ei tekiks tunnet nagu elu oleks jäänud seisma. Elu läheb edasi. Üks on kindel: alati tuleb homme.
Väljaelatud kurbus teeb ruumi homsetele lootustele, et ma saan, ma pean endaga hakkama saama.Te olete kaotanud lapse, kuid Te ei ole kaotanud ennast.
Kui oleksite minu käte ja silmade ulatuses, siis embaksin ja hoiaksin Teid õrnalt ja toetavalt.
Lugupidamisega: Ene Raudla
Ka mina kaotasin oma lapse. Ta sündis enneaegsena ja elas 7 päeva. 2 kuud oli mu valu nii suur, et ei saanud õieti hingatagi. Siis hakkas vaikselt kergemaks minema. Ju lihtsalt elu askeldused aitasid edasi minna. Kuigi algul oli selline tunne, et elu on otsas ja midagi head enam oodata ei ole.
Nüüd on möödas 10 kuud. Ootan uut beebit (3 kuud). Vahel tuleb pisar silma ja muretsen, kas äkki ei juhtu sama asi uuesti. Arstid ei tea, miks mu poja enneaegsena sündis, mingit põhjust pole suudetud tuvastada. Aga elu läheb tõesti edasi ja beebi saamise igatsus on suur. Muidugi, oma poja ma enam tagasi ei saa, aga kui seekord kõik hästi läheb, suudan ehk jälle elust rõõmu tunda.
Lootust on andnud see, et on ka teisi, kes on lapse kaotanud ja siiski ise sellest välja tulnud ning hiljem ka terveid lapsi saanud.
Soovin, et õpiksid sammhaaval jälle elu ilusamat poolt nägema!
lapsen kuolema on totella kamala...mut oman elämä on vielä pahempa...aina tule mielen, mitä saisin tehtä toisin...ja niitä asioita riitä...olen epäonnistunut äitinä hänen kohtalla..
