Tere!
Alustasin sellest õppeaastast õpinguid ülikoolis. Kool on kestnud küll vaid nädal aega, aga ma kaalun poolelijätmist.
Ma tunnen, et see lihtsalt ei ole minu jaoks. Ma ei ole kindel et suudaksin sellel erialal töötada. Loengud teemadel, mis mind varem huvitasid, tunduvad igavad ja mõtetud.
Kuna ülikool asub teises linnas, siis pean elama ühikas. Mulle ei meeldi ühikaelu ja tunnen ennast võõras linnas väga halvasti.
Ma ei tea, mida teha. Kõik ütlevad, et see on ainult koduigatsusest ja läheb üle.
Samas ma olen üsna kindel, et ei suuda viis aastat õppida. Ja sellisel juhul on ju parem kohe pooleli jätta kui näiteks kahe aasta pärast.
Selline olukord ei ole minu jaoks esmakordne. Ma vihkasin ka keskkooli ning kaalusin selle poolelijätmist. Praegu tagasimõeldes arvan, et oleksin juba siis pidanud loobuma, võtma aega iseendale ja tegelema oma probleemidega. Samas on mul hea meel, et mul on olemas keskharidus.
Ma kardan, et kui ma ülikooli pooleli jätan, siis võin seda hiljem kahetseda. Samuti tunnen, et olen pettumuse valmistanud inimestele, kes on mind väga palju aidanud, et ma saaksin ülikooli minna.
Kaalute ülikooli pooleli jätmist, samas muretsete, kuidas see otsus võib mõjutada teie tulevikku.
Noorel täiskasvanul on tihti keerukas otsustada selle üle, mida õppida, kelleks saada, mida ette võtta oma eluga. Mõnes mõttes ongi edasiõppimine kohe pärast keskkooli problemaatiline, seda just neile, kes päris selget sihti enda ees ei näe. On noori, kes juba keskkooli jooksul on endale väga selgeks mõelnud, mida edasi õppida, teine osa aga on kimbatuses. Vahel sõltub otsustamine ka sellest, mida ümbritsevad inimesed arvavad: oma osa on siin nii sõpradel kui ka vanematel. Mõnes sõpruskonnas ei tule kõne allagi, et kaalutaks õppimise asemel hoopis tööle minemist, samas võib olla ka olukord, kus nii keskkooli lõpetanu sõbrad kui ka vanemad pigem soosivad mõtteviisi: algul tööta, vaata maailmas ringi, püüa aru saada, kes sa selline oled ja mida elult tahad ning alles siis on õige aeg otsustada, millist eriala valida, kus ja mida ja kui palju õppida.
Võimalik on ka püüda siiski keskenduda õpingutele ja mitte liialt muretseda selle pärast, kes see on "õige". Kõrgkoolile võib ju mõelda ka kui võimalusele laiendada silmaringi, olla mõjustatud akadeemilisest õhkkonnast, omandada mingi laiem vaade elule, inimestele, õppimisele. Ei ole ju ka enam need ajad, kus inimesed omandasid eriala ning töötasid siis samas kohas kuni pensionini. Elukestev õpe on selle sõna parimas tähenduses moes, alati saab ümber ja juurde õppida... Aga loomulikult - kui ikka üldse motivatsiooni ei ole, siis peaks uurima, mis on see, mis motivatsiooni ära võtab, ja mis võiks olla see, mis seda tekitab. Ja kui pooleli jätmine (ehk motivatsioonipuudus)on teid kimbutanud ka enne, siis oleks ehk oma isiksuse uurimisega laiemaltki vaja tegeleda.
Te elate oma elu, teete omi valikuid. Nende inimestega, kes on teid palju aidanud, nagu te kirjutate - nendega saate ju ausalt rääkida oma kahtlustest ja soovidest. Kui nad on teid seni toetanud, siis kas võib olla, et nad toetavad teid ka edaspidi, ükskõik, mida te ka ei otsustaks? Kõige tähtsam on ikka jälgida enda soove ja vajadusi, ning uskuda, et isegi kui läheb viltu, on olemas teised võimalused. Eksiminegi kuulub elu juurde. Tähtis on endast aru saada. Seetõttu on ehk tähtis see, mida kirjaski ütlete: võtta aega endale ja alles seejärel teha olulisi otsuseid.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
