ma olen pealtnäha tugev, terve ja hea välimusega 30+ naine, aga sisemus on läbini katki. kõige hullem mu jaoks ongi, et ma ei suuda kuidagi abi paluda, sest inimesed lihtsalt ei näe mind abivajajana. mõnest inimesest on aru saada, et ta on habras, minust üldiselt mitte - füüsis ja välimus ei peegelda seda (veel?). ma tunnen end nagu lõksus, sest sõbrannadele muret kurtes öeldakse, et sul on ju tegelikult kõik ok, lihtsalt hakka vastutama oma elu eest, tee mingi otsus ja korras. mulle endale see ei tundu üldse nii lihtne. ma ei oska vastutust võtta, mu elu ongi näinud välja selline, et iga lahendus on tulnud mu juurde nö ise ja kuniks lahendus tuleb, tiksun niisama eluvoogudes kaasa. samal ajal see ärritab mind, et ma nii teen. mu enesekindlus on väga madal, ma olen veendunud, et ma ei vääri tegelikult armastust, head elu. samal ajal ma ei saa seda välja öelda, kuna jällegi, väljastpoolt on mu välimus jne hea, keegi ei usu, et ma niimoodi arvan. no aga ma arvan ja sellest lähtuvalt ilmselt ongi mu elu selline nagu ta on. ma tunnen, et ma ei sobi päriselt kuhugi ja tüütan teisi. edasi on hirmus elada. kas oskate nõu anda?
Kirjeldate väga tabavalt oma olukorda ja sisekonflikti – „nagu lõksus“. Teiste arvamus ja näiline pilt on vastuolus teie enda tunnetusega. Teil nagu peaks olema kõik korras, st peaksite olema rahul ja õnnelik, aga ei ole ju! Vähe sellest, et teised ei mõista, mis teid vaevab, saate ka signaale, et te ei tohiks nii tunda nagu tunnete. Päris kohtutav võib olla kogeda, et teiega oleks nagu midagi valesti, vähemalt teiste arvates. Aga, te võite ka otsustada, et teie ise teate kõige paremini, mida tunnete ja sellele ei olegi vaja kellegi hinnangut, veel vähem luba. See on ka vastutuse teema. Vastutust võttev mõtteviis võiks olla ka see: ainult mina ise saan olla see, kes on teadlik, mida vajan, mida tahan või ei taha, mida tunnen jne. Te ei vaja ju abi selles, et teised määratleksid seda, mis on teile tähtis ja mida teie väärt olete. Vastused neile küsimustele on teis endas. Muidugi mõjuvad toetavad sõbrad kindlustunnet pakkuvalt. Kuid võib ka laskuda äärmusesse ja püüelda pidavalt olla selline nagu nemad, saada kinnitusi ja heakskiitu oma otsustele ja ikkagi olla ise õnnetu – see pole lihtsalt teie elu, mida elaksite. On loomulik, et enesetunnet mõjutab lähedaste poolt mõistev suhtumine, kui olete vahel abitu, kõhklev, segaduses, ebakindel jne. Kuid vaatamata sellele, kui toetavad nad ka poleks, on ka lahendused teie küsimustele ja probleemidele teis endas. See, mis sobiks teistele, mida nemad oma kogemusele tuginedes teeks, ei pruugi olla parimad teie jaoks. Vastutust tunnetate sellest, teist oleneb teie elu ja loeb teie tahe, teie valikud.
Kirjutate, et ei oska võtta vastutust ja seni on tulnud lahendused ise, teil on raske otsuseid teha. Ka nii võib elada, st „tiksuda“, kuid see ärritab. See on signaal teie valmisolekust teha muutusi. Tundub, et praegu pole kontroll teiega toimuvas teie käes - sõltute välistest asjaoludest, juhustest, teiste otsustest ja arvamustest, ka heakskiidust. Te võite otsustada, te tahategi „tiksuda“, see on teie valik mitte otsustada, vähemalt seni, kuni pole selget eesmärki, motivatsiooni. Kui aga selline ebamäärane olek pole teie valik, on sundolukord, võib see olla ärevusttekitav. Seega oleneb palju teie mõtteviisist, olukorra tõlgendusest, tähendustest teie jaoks ja sellest, kas tajute, et kontroll on väline (asjaolud, teiste arvamus) või sisemine (teie teadlik valik, teist olenev).
Kui näib, et praegune olukord ei sobi teile, siis mõelge, kas on midagi, millest olete selgelt teadlik, mida tahate ise ning seda, mis on teie enda muuta-mõjutada ja mis mitte. Alustage lihtsamatest ja enda jaoks selgematest asjadest, nt ühe päeva korraldamisest selliseks, millest ise rõõmu ja rahulolu tunneksite või teha kasvõi üks head enesetunnet pakkuv asi iga päev. Vastutuse võtmise eelduseks on teadlikkus, mida teie vajate ja väärtustate. Ja jällegi, ainult teie ise teate, mis teeb teie enesetunde heaks, pakub rõõmu, mis on teile tähtis.
Selle ülesleidmine ei pruugi muidugi olla nii lihtne, kui esmapilgul näib. Kui nii, siis on mõtlemisainet, mis segab oma vajadusi teadvustamast, oma tahet leidmast? Võimalik, et teil pole olnudki palju võimalusi iseenda vajadusi väljendada, olla kontaktis iseendaga, olete pidanud oma tahtmisi alla suruma, eirama kuni selleni, et ei teagi, mida tahate. See võib juhtuda, kui seni on olnud keegi, kellest sõltuda, kes teadis alati teie eest, mis teile parim on, kes võttis vastutust ja otsustas, omas kontrolli ja võimu teie üle. Nüüd, mil olete täiskasvanu ja oma elu elamas, pole vajalikku kogemust, et olla ise teadlik endast ja valida, mida tahate. Olenemata varasemast, on siiski teie võimalus nüüd leida oma tee, elada oma elu, seada või mitte seada eesmärke. Kes teab, milleks võib olla vajalik ka vahel lihtsalt „tiksuda“, kui sellel on teie jaoks oma tähendus, nt võtta aega jõuda endas selgusele, kuidas edasi.
Üsna keeruline teema on aga ka tunnetus „ma ei vääri head elu, armastust“. Selline mõtteviis võib seletada ka teie raskusi leida üles oma siht, seada eesmärke ja võtta vastutust. On ju üsna raske võtta vastutust enda heaks midagi teha ja samas tunnetada oma väärtusetust. Kuidas saaks nt sportlane leida endas sihikindlust treenimiseks võitude nimel, kui ta ei usuks oma suutlikkusse ja kui ta arvaks, et tulemused ei olenegi temast.
Kust on aga pärit teie arusaam, et te ei vääri armastust? Kas võib olla, et olete kogenud enda maha tegemist, halvustamist, alavääristamist? Ja seejuures pole olnud piisavalt tunnustust, positiivset tagasidet? Kui te pole kogenud piisavalt hoolivust ja armastust lähisuhetes, kuid kõrgendatud nõudlikkust ja kriitilisust, siis võib ju kujunedagi teis kahtlus, et te ei ole piisavalt hea, et ära teenida armastust. Kuid võib ka nii mõelda, et armastus ei ole tingimiseks, sellele ei olegi mingeid kriteeriume, mida peate täitma ja selleks ei pea ole hea, tark, ilus, edukas, et olla armastatud. Igaühe loomulik soov ja vajadus on kogeda emotsionaalset lähedust, olla armastatud ja tingimusteta. Kas usute seda? Mida te ise endas väärtustate?
Ka siin võite võtta vastutuse selles, et teie ise saate kujundada oma arusaamu ja mõtteviise. Sellest saab alguse kõik ülejäänu, mida te elus teete. Te võite ise otsustada, et olete väärtuslik just sellisena nagu olete, koos oma segadusega, abitusega, oma kogemustega ja tunnetega. Otsige kontakte nende inimestega, kellega tunnete end hästi ja saate olla vabalt teie ise. Kuid loobuge ootamast neilt hinnanguid endale ja heakskiitu oma soovidele. Vastutus oma elu eest algab sellest, et olete teadlik, mida vajate, julgete seda väljendada, olla erinev teistest ja tunnetate, et just teist oleneb see, milliseks kujuneb teie tänane ja homne päev.
Tänan! Ma tajun tõesti ,et kontroll on väline (asjaolud, teiste arvamus) , et sõltun teistest. Nagu öeldud, tiksun läbi elu, ka praegune küllalt hea töökoht nö kukkus sülle paar aastat tagasi. Ma olen pidevas mures, et kui see töökoht kaob, siis sama head ma enam ei leia, sest rohkem tutvusi mul pole ja kandideerides mind ei valitaks. Sama juttu räägib ka minu elukaaslane ja ma tegelikult nõustun temaga, ainult et kuna ka tema seda räägib, siis mul ei ole nö vaipa all ei tööl, ei kodus. Tundub, et igal pool pean end lõpmatuseni tõestama ja ei ole ikka küllalt hea. Tööl küll pole eriti probleeme olnud, et siis ei saa öelda, et rahul ei oldaks. Aga ka siin tunnen end lõksus – töötame sõbrannaga koos, tema ettevõtte asutaja, mina töötaja. Ma tegelikult sooviksin edasi liikuda tööturul, aga ma lihtsalt ei suuda talle avaldust lauale luua. Veel vähem tööajast uut tööd otsida (no et töötad vanas kohas, otsid uut). Ma tean, et ta peab seda noahoobiks selga. Aga samas mulle ju see töö ei paku samu boonuseid, mis talle, st ma saan vaid palka, kasumist osa mitte, mul pole edutusvõimalusi (kahemehe firma) jne. . .
Ma tõesti arvan, et ma ei vääri armastust. Ma arvan, et millegi soovimiseks pean ise täiuslik olema ja muidugi ma pole. Ma kadestan korpulentseid naisi, kel armastav mees, st ma tean, et võib juhtuda , et ebatäiuslik leiab õnne, aga enda kohta ma seda ei usu. Ma olen tabanud end vaatamas nt supermodellide pilte ja mõtlemas, et kui ma oleks see naine ja sellise ninaga, suuga vms, siis ma tean, et ma ei oleks endaga rahul, mis siis, et supermodell. Et siis millestki ei piisa, alati on midagi puudu ja seetõttu olen kogu aeg stressis. Ma usun küll, et õige armastus hoolib väikestest vigadest hoolimata, aga jällegi, enda kohta ma nii ei arva. Mina pean kogu aeg kõik ära teenima. Ja alati on vähe. Mul on hästi tegus elukaaslane, ma ise vaiksema loomuga ja ma näen, et teda häirib (üha enam?) mu passiivsus. Aga see häirimine ei motiveeri mind edenema, vastupidi, ma ei jaksa lihtsalt, sest ma esitan ise ka endale päevast päeva nõudmisi ja ma ei jaksa neid ja teiste omi kõiki täita.
Mis mind veel iseloomustab, et ma vajan tunnustust, kiitust, ehk siis välised asjaolud jällegi. Näiteks ma valmistan süüa ja see pole mu jaoks nö loomulik osa päevast (loomulik on ju süüa ja seda valmistada), ma tahan, et seda märgataks. Ja kui ei märgata, siis tegelikult ma olen õnnetu. No mitte et skandaalitseksin või nõuaksin, aga näiteks kui ma päeva analüüsin, siis mind häirib asjaolu, kui mu pingutusi ei märgata.
Ma olen 30+ ja mul ei ole lapsi. Ma isegi ei mõtle nende muretsemisele. Ma ei luba endal seda teemat mõelda, sest ma arvan, et kui ei tule täiuslikud lapsed (no ja mul muidugi ei tule, eks ole), siis pole asjal mõtet. Mehel on tütar ja tema on minu meelest parajalt kasvatamatu ja tekitab minus hirmu, sest ma tunnen, et ma ei armasta, ehk isegi ei salli teda ja ma ausalt öeldes imestan, et miks mees temaga rahul on. Mina samas olukorras tunneks piinlikkust Sisemised mõtted.
Ainus asi, millega ma enda puhul rahul olen, on stiilitaju ja korrektne välimus. Samas ma tean, et sellest jällegi ei piisa, mida suuremaks vanus läheb, seda enam peab nn taseme hoidmiseks pingutama ja jällegi, ma ei usu, et ma sellega varsti toime tulen. Ja kui enam ei tule, siis ma ei teagi, mis saab. Kohutav oleks olla 50sena mahajäetud naine, minu jaoks see tähendaks lõppu. Mitte et ma meheta ei oskaks elada või klammerduv oleks, aga siis ma arvaks, et ma ei suuda enam pingutada, kuna üksi elades ju ikka vajud mugavamaks. Mugavusse vajumine minu puhul võib tähendada lõpu algust. Ma ka ei saa aru mõtteviisist, et ok, las etapid saavad läbi elus, võta hea kaasa, halb jäta maha. Mu puhul nii ei toimi, ma ketran ja ketran oma peas luhtaminekuid ja suren nö 100 surma nende pärast.
Käärid on ka siin selles, et raske on neid mõtteid teistele väljendada – esiteks, kui välja öelda neid mõtteid, analüüsitakse sind hoolega, no kui ikka pead teise inimese last kasvatamatuks (jutu sees, mitte et lähed tõega lajatama), siis paistab oma lastetus eriti silma, eks ole. Ja nii iga teemaga – pead supermodelli nina koledaks, vaadatakse sinu oma. Need on näited, mitte et ma nii just räägiks. Aga põhimõte on, et väljendades mõtteid, saad lisakinnitust, et jah, sul endal on palju vigu. Ja see omakorda tõestab sulle, et sa pole vääriline Ma ei tea, kas väljendusin selgelt nüüd. Lõpuks ei saa midagi rääkida enam, näiteks kui minult arvamust küsitakse, esitan pika nimekirja, mis on halb, aga samas mis hea. Sellest võib aga jääda mulje, et hea jääb ikkagi peale, kuigi ma nii ei pruugi arvata. Sest ma ei saa arvamust vaid halva kohta väljendada, kuna siis ma tean, et nagunii mul omal ka neid omadusi
Teie jaoks on pideva stressiallikaks see, et te ei tunne rõõmu sellest mis on, vaid kahetsust, mida pole – see on lõputu enesepiitsutamine , kunagi ei saa olla rahul. Samuti näib teile, et peaksite olema perfekte, et üldse sõna võtta ja oma arvamust avaldada. Aga loodan siiski, et te ei keela endale arvamuse omamist, et teil on omad eelistused, ootused, põhimõtted. Muidugi ka neid võite kritiseerida ja nende õigustatuses kahelda, kuid usun, et pigem on teie jaoks küsimus selles, et te pole saanud piisavalt kinnitusi, positiivset tagasisidet, märkamist, armastust ning seejuures mõistes, et kunagi pole seda piisavalt. See on ka omamoodi teie enda seatud lõks. Ootate teiste hinnangut, kui saate, pole see ikkagi selline, mida ootasite või lihtsalt ebapiisav. Võib olla on teile tuttav seegi, et kui kiidetakse, tunnustatakse, kahtlete selle siiruses või et pole seda väljateeninud, kui tagasiside on nö negatiivne, erinev või vastuolus teie enda loodud pildist või kriitiline, on põhjust masenduseks., enesematerdamiseks. Vajate, ootate teiste hinnanguid, kui selle saate, on ikka põhjust ebakindluse suurenemiseks. Võiks ju küsida, mis funktsiooni täidab teie elus teiste arvamuse ootus? Miks on see teile kasulik? Just kasulik, sest muidu te ei jätkaks seda jada. Kui vastuse teemaga siduda, siis võiks oletada, et selline mõtteviis võimaldab teil jätkuvalt ise vastustus vältida.
Mõned mõtted veel teie kirjast, kuidas end ise takistate.. Võrdlete end sõbrannaga, kellega koos töötate. Tal on boonused, mida teie ei saaks. Kadestate korpulentseid naisi, kellel on armastav mees. Milleks üldse võrrelda ? Vajate põhjusi rahulolematuseks? Te ei saa rõõmu tunda sellest, mis on, sest alati on midagi, mida ei ole (veel). Alati leiab võimaluse karta ebatäiuslikkust ja ebaõnne. Nii jätate end ilma rõõmudest, on see lapsed, rahuolu pakkuv töö, huvitav elu, armastus. Aga sellest olete ju väga hästi ise teadlik. Ta ju tahaksitegi, et teid ei vaevaks ebatäiuslikkus, ta sooviksite olla muretum ja õnnelikum. Teie eneseanalüüsivõime on igal juhul suurepärane, küsimus on vaid selles, kuidas end lõksudest pääseda. Kuidas muuta mõtteviisi ja näha poolt tühja klaasi asemel pooleldi i täidetud klaasi.
Võib olla aitab teid see, et mõistaksite, kus on teie „lõksude“ juured ja millest tuleneb kahtlus, et te pole väärt armastust? Kui seoseid näete, oleksite ehk vabam ka nendest vabanema. Lõksude avamise võti on ikka teie käes, seda ei peagi otsima teistelt.
Teid häirib elukaaslase rahulolematus passiivsusega ja teid ennast ka. Aga kuna tema seda väljendab, siis see pärsib teie huvi muutusteks . Tema hinnang on taksitus, isegi kui olete sellega nõus. Sama nõiaring – vajate teiste hinnanguid, kui selle saate, on see taksituseks, st saate põhjust ise vastutust mitte võtta. Muidugi on hea kõrvalt öelda – sõltumata sellest, kuidas teised teid hindavad, millised on nende võimalused, nende elu (boonused, välimus, suhted) – on teil teie elu ja teie võimalused. Mis on teie jaoks veel väärtuslik (lisaks heale välimusele)? Ühele kaardile ei ole tõepoolest mõistlik kõike panuseid panna. Kindlasti on väärtusi teil palju rohkem ja ka seda, millest rõõmu tunda. Võiksite proovida üht lihtsat harjutust. Iga päev kirja panna need asjad, mis oli hästi, millega olite rahul, rõõmustas, hindamata, kas see oli suur või väike, ei mingeid vastuargumente, kahtlusi ega „aga“-sid.
Laste teemal lisaksin, et nagu pole täiuslikke inimesi (ja kui olekski - võite fantaseerida, mis siis ja kuidas siis oleks), pole ka täiuslikke lapsi. Kas suudaksite rõõmu tunda sellest, et teie elukaaslane on leplik, rahumeelne, pole liialt nõudlik ja range (st otsigi perfektsust) ja rõõmustab lihtsalt selle üle, et tal on laps. Ja lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid (mõelge, kui raske neil oleks selliste vanematega), vaid armastavaid vanemaid. Ja veel, kui teie elukaaslane on tolerantne, siis on ta seda ju ka teie suhtes.
Teil on olnud palju mõtteainet, kuidas üldse oma häiritusest rääkida, kartmata vastukriitikat. Nii see sageli on. Kuid siiski, võite ju ikkagi arutleda selle üle, millised on teie arusaamad, sh ka kasvatusest, kuid teha seda siiski piisava taktitundega ja võtta näiteks endale hoopis eesmärgiks hankida kogemusi tulevikuks, kui saate ise lapsevanemaks. Kui aga teid tõesti mõni käitumine häirib, siis sellest tulebki rääkida. Te ei pea ju taluma seda, mis teie jaoks piiri ületab ja seda vaid selletõttu, et teil pole õigust, kuna pole lapsi. Teil on omad väärtused ja vajadused, seega ka piirid, mida sallite olenemata vanusest, soost, elukutsest, laste olemasolust jne. Te olete ju eelkõige isiksus ja teil on õigus oma arusaamadele. See on ka vastutuse küsimus ja sisemise kontrolli teema - võtta endale õigused, seada piire, omada seisukohti jne. Kuid on oluline, kuidas neid väljendad, nt on ju vahe öelda „laps on kasvatamatu“ (hinnang, nii lapse kui vanema sildistamine) võrreldes „ma tahan vaikust“, „mulle ei meeldi need sõnad ... „ (teie piiri sõnastamine).
Küllap olete teadlik ka sellest, et teisi arvustades, kõnelete rohkem endast kui teistest – ikka on ju nii, et kui näeme teistes vigu, räägib see enda probleemidest, rahulolematusest endaga. Kuid lõpetuseks tahan öelda, et kõik see, millest kirjutate, on üldinimlik ja mõistetav. Teadke, et teil on õigus olla just selline nagu olete, te ei pea kellelegi midagi tõestama ja kui päästate end enesekriitilisusest, siis pääseb ligi ka armastus. Kui poleks varju pooli, poleks ka päikeselist poolt. Leidke see üles.
