Mul on mure.Iga kord kui midagi on halvasti siis kirjutan sellest avalikult.Kui midagi on hästi teen seda samuti.Paljud inimesed on segadused ja peavad mind juba haigeks sest üks hetk on kõik korras ja teine hetk on jälle kõik halvasti.Olen pidevalt segaduses ja kirjutan oma asjadest avalikult sest soovin saada tähelepanu ja tunde,et keegi minust hoolib.Vahest teiste vastused mulle ei meeldi ja ma kohe ründan enda kaitseks(kommenteerides kirjalikult)Olen kannatanud juba 11a raske depressiooni all ja nüüd veel ka buliima.Ma ei näe enam väljapääsu.Käin arsti juures aga see ei muuda midagi paremaks ja nii ma peangi ennast avalikult välja elama ja kui keegi ärritab siis elan selle iniimese peale ennast välja.Mida ma tegema peaksin?Tahan,et mind kuulataks.Tahan kellegiga rääkida.Olen käinud ka kliinikutes aga ei midagi.Hullu pabereid saanud pole aga vahest on tunne küll,et olen hull sest kuulen oma peas enda hääli millele ma üritan vastu hakata.
Olete mures oma käitumise tõttu, sest miski justkui sunnib teid kirjutama sotsiaalmeedias. Kuigi püüate end takistada, on siiski raske end peatada.
Igal inimese käitumisel on ikka ja alati põhjus. Nii ka teil, ja ühe neist ütlete ka kirjas välja: te soovite, et teid kuulataks, et teil oleks, kellega rääkida. Väga loomulik ja üldinimlik tarve. Kuulamist ja rääkimist vajab ju igaüks, ja teie püüate end kuuldavaks teha ja rääkida (kirjalikul moel) avalike kanalite kaudu, soovides, et teid kuulda võetaks ja mõistetaks. Saadate välja sõnumeid, ent oodatud vastust ei tule ning seega peate oma sõnumeid aina kordama. Lisan, et mitte ainult teie kirjalik kontaktivõtt teistega, vaid ka psüühiline seisund on samuti sõnum teistele. Ma ei oska arvata, kui palju te teate oma depressiooni või buliimia algpõhjustest, ent võib ju ka olla, et depressioonihaige inimese üks sõnumitest on: keegi ei vaja mind, keegi ei kuula mind.
Te ei kirjuta sellest, kuid usun, et see on väga oluline: kui palju on teie elus reaalseid kontakte? Kui palju on neid, kellega kohtute reaalselt, silmast silma? Tehnoloogia areng on tore, ent inimene ei saa siiski ennast tunda turvaliselt, mõistetuna, vajalikuna, kui tema kõrval ei ole mõistvat-toetavat inimest, keda saab puudutada, kelle hingamine kostab siitsamast lähedalt. See on see, mida te tegema peaksite - looma reaalseid, tegelikke, inimlikke kontakte enda ümber.
Ma ei tea, võib-olla on need inimesed teie ümber olemas. Sel juhul on järgmine küsimus: kui soojad, kui avatud, kui ehedad need suhted on? Ja kui ei ole nii avatud ja soojad, kui tahaks, siis saab ehk midagi selles suunas teha, või saab luua uusi suhteid, püüdes just selliste suhete poole, mida te oma ellu igatsete.
Kindlasti peaks jätkuvat ka konsulteerima arstidega. Sundkäitumiste ravi võib anda head tulemust, kui kaasatud on nii psühhiaater kui ka psühholoog. Ainult tabletist ja haiglavoodist ei aita, psühholoogi toega on ehk pikapeale võimalik leida need põhjused, mis teie praegust olukorda säilitada aitavad. Aga kui neile jälile saada ning saavutada tablettide abil ka vajalik muutus ajukeemias, on ehk ka soovitud areng teie elus võimalik - selline elu, kus tunnete end mõistetuna ja kuulatuna.
Kindlasti ärge jätke end üksi, jätkake koostööd spetsialistidega. Jätkuv rahulolematus oma eluga hoiab alal ka ärrituse (ja sellele järgneb sundkäitumine), suund peaks olema järk-järgulisele rahulolu suurendamisele. Ja esialgu, vähemalt selle protsessi käivitamiseks ja alalhoidmiseks on vajalik spetsialistide ja lähedaste, teist hoolivate inimeste tugi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
