Olen peatselt täisealiseks saav noor. Ma pole oma isa teadlikult mitte kunagi näinud kuid leidsin ta üles internetis, kus hakkasime suhtlema. Isa soovib teha isadustesti, millega mina olen nõus. (Mõlemad vanemad olid minu sündides alles teismelised). Ema aga on testi vastu, sest peab seda solvavaks. Lisaks kõigele muule on isal oma pere ja tema lapsed ei tea minust mitte midagi. Ka emal on abikaasa ja lapsed, ema peres ma ka elan. See kõik tekitab minus meeletut stressi ja kurbust ja kui ma jätaksin asja katki oleksin ma sama kurb edasi, sest ma igatsen oma isa väga. Mida ma peaksin tegema
?
Saan aru, et olete leidnud oma isa, keda sooviksite väga oma ellu. Tema omakorda soovib olla täiesti kindel, et olete just tema laps, ning on teinud ettepaneku teha isadustest.
Teile see sobib, kuid ema tunneb end solvatuna ning ei anna oma luba testi tegemiseks. Seadus ütleb, et kui tegu on alalealisega (alla 18-aastase lapsega), on isadustesti tegemiseks vaja mõlema vanema nõusolekut, see tähendab- ka ema luba.
Seda isegi juhul, kui testi teevad vaid isa ja laps.
Loodetavasti olete saanud emaga rahulikult rääkida, tegu on ikkagi äärmiselt delikaatse teemaga. Ja kui ei ole see veel õnnestunud, siis proovige ikka,- head omavahelised suhted on vanemate-laste vahel niivõrd olulised! Praegune hetk on teie kõigi elus kriisimoment.
See, et ema tunded on tugevad ja tema poolt on isadustestile vastuseis, on täiesti arusaadav. Ema on teid kasvatanud üksi ja sellel on omad ehk valusadki põhjused, mille meenutamine praegusel hetkel talle väga haiget võib teha. Püüdke oma ema mõista,- ja mitte hukka mõista.
Proovige teineteisega rääkida kõneleja-kuulaja tehnikat kasutades,- kas olete emale oma hirmudest, soovidest ja tunnetest seoses isaga tõeliselt ja avatult rääkinud? Ega mingit imerohtu peale avatud ja siira suhtlemise olegi- teil tuleks rääkida iseenda eest (mina-keeles), milline käitumine on teile näiteks vastuvõetamatu (hinnanguvaba olukorra kirjeldus), milline on käegakatsutav kahju/mõju teile ning mida te seoses sellega tunnete. Näiteks: "Kui selgus, et mul ei lubata isadustesti teha, tunnen segadust ja see teeb mulle tõeliselt haiget ja kurvastab mind".
Enne vestlust leppige kokku, et kui üks räägib, siis teine kuulab ja see tähendab, et ta ei sekku, ei hakka midagi kõneleja jutule lisama, mingeid oletusi tegema ega lahendusi pakkuma. Lihtsalt kuulab ja sõnastab ümber, mida kuulis rääkijat ütlemas. Rääkija räägib nii kaua, kuni tunneb, et kõik on öeldud(ja kuulaja poolt tagasi peegeldatud). Siis on teise kord rääkida oma mõtetest-tunnetest-arusaamadest tekkinud olukorraga seoses. Ja siis olete teie kuulaja ja püüate oma ema mõista. Lugege lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Niiviisi vastastikku oma muredest/vajadustest rääkides ja ka teise poole selgitusi aktsepteerides ja mõista püüdes on lootus, et mõistate teineteist tõeliselt ning on võimalus, teie arusaamad isadustestist lähenevad.
Isa saabumine teie ellu ja teie saabumine tema ellu ei puuduta vaid teid kahte. Nagu isegi kirjutate, on nii teie emal kui isal perekond. Kuidas tekkinud olukord laheneks kõigile osapooltele võimalikult valutult,- kui tunnete, et olukord ja selle lahendamine käib teil üle jõu, andke sellest oma vanematele teada, ning tehke ettepanek, et vajate selle probleemipuntra lahendamiseks abi väljastpoolt. Vaadake: www. pereteraapia.ee, http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
