Tere!
Minul on selline mure, et mu poisslaps on 2aastane ja 6kuune, ning tal on halb harjumus pidevalt maha sülitada. Maha sülitamine toimub siis, kui talle midagi ei meeldi. Toimub järgmine. Kui midagi ei meeldi, laseb käed lõdvaks, selja küüru ja kummardab ning sülitab meeleheitlikult, isegi kui sealt suust midagi ei tule, sülitab ja tatistab maha. Selline halb harjumus on tal olnud juba mitu mitu kuud, ning olen juba väga kurb, sest pole õnnestunud temalt seda välja juurida. Olen istunud temaga maha ja seletanud rahulikult, et selline käitumine pole õige, kuid sellepeale naerdakse mulle näkku. Mainin siinkohal ära, et peres kellegil sellist harjumust ei ole ning sõpradel ja tuttavatel samuti mitte, rääkimata nende lastest. Minu laps lasteaias veel ei käi, seega ei puutu ta eriti kokku väikeste lastega, kellel selline harjumus olla võib. Mulle on soovitatud, et ma lihtsalt ei teeks sellest välja ja ehk läheb ise üle, kuid minul on väga piinlik temaga kuskil väljas käia. Arsti kabinetti sisenedes tavaliselt hakkab sülitama ning poes ja igalpool mujal väljas, kui talle midagi ei meeldi. Mida teha?
Olete kurb, sest teie 2 aastasel ja 6 kuusel pojal on harjumus sülitada, kui talle midagi ei meeldi. Olete püüdnud lapsele selgitada, et selline käitumine ei ole õige, kuid laps ei hooli teie õpetustest.
Selles vanuses laps avastab iseennast ja oma suhet maailmaga. Ta on katsetamas oma piire ja proovib tihti, mis tema “mina” võimuses on mõjutada ja kontrollida. Laps näitab kõike seda oma käitumisega. Kindlasti ei ole sülitamine lapse jaoks sama tähendusega, mis täiskasvanu jaoks. Lapsel on pea võimatu sügavuti mõista, miks ema ütleb, et sülitada ei ole ilus, kui seda on ometi nii lõbus teha ja sellega saab teada anda, kui mingi situatsioon meelepärane ei ole. Reegel tundub lapse jaoks lihtne olevat: “Kui mulle midagi vastumeelt on, siis ma sülitan. Seeläbi ma annan enda poolt midagi vastukaaluks ebameeldivale situatsioonile. Minu väljendusviis mõjub, sest ema reageerib kohe.”
Soovitan tõepoolest mõneks ajaks sülitamise teema kõrvale jätta ja kui see juhtub, siis lihtsalt proovige süda kõvaks teha ja ignoreerida. Ärge jätke aga tähelepanuta olukorda, kus laps teoreetiliselt võiks hakata sülitama. Seega, kui tundub, et lapsele mingi situatsioon ei meeldi, pühenduge sellele hetkele, kummarduge lapse tasandile, olge temaga silmsides ja peegeldage lapsele tema võimalikke tundeid ja mõtteid tagasi. Näiteks: “Sulle ei meeldi arsti juurde minna!?” Laps: “Ei meeldi jah. Arstitädi teeb haiget.” Teie: “Sul on natuke hirm, et arstitädi teeb haiget!?” Niiviisi last kuulates ja tema mõtteid tagasi peegeldades, saab laps teadmise, et kuigi alati ei saa ema talle vastu tulla mingi tema jaoks negatiivse situatsiooni lahendamisel, on tema sõnum siiski emani jõudnud. Ema on teda mõistnud. Võib arvata, et seeläbi õpib laps ise end paremini tundma, end paremini sõnade kaudu väljendama ja kaob vajadus läbi käitumise (sülitamise) näidata, kui talle midagi vastumeelt on. Kui laps on juba sülitanud, siis võiksite võtta temaga kontakti ja öelda. “Ma mõistan, et sulle midagi ei meeldi. Kas sa võiksid öelda, mis see on, mis sulle ei meeldi?” Niiviisi alustate jällegi lapse kuulamist ja niivisi koos lapsega liigute tegeliku probleemi juurde. Kui laps on juba saanud kogemuse selles osas, et tema arvamust kuulatakse, kuid sülitamine ei ole lõppenud vaid jätkub harjumusena, siis võiksite edastada sülitamise osas mina- sõnumeid. Näiteks: “Kui sa sülitad, siis põrand saab mustaks ja ma pean tegema lisatööd, et põrandat puhtaks saada. Mul ei jätku siis aega, et sinuga jalutama minna. Palun lõpeta sülitamine!”
Tõenäoliselt möödub selline sülitamise periood peagi.
