Nii nagu üteldakse, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest.
Nimelt on minu mehel tütar. See tütar sündis üheöösuhtest ülikooli ajal.
Mu mees ei ole tütre emaga ühtegi päeva koos elanud, ent kui too rasedaks jäi aastaid tagasi, võttis ta kätte ja kolis samasse külasse elama, kus mees ise.
Aastaid ei tunnistatud seda tütart, ent nüüd on laps 10 aastane ning viimased 3 aastat on see kõik avalikusele teada ning tüdruk käib ka oma vanaema juures külas.
Kui meie mehega kohtusime, siis lõpuks julges ta ka mulle rääkida, et tal on tütar. Tütar, kes aeg ajalt end nende maakodus ilmutab ning alalõpmata ka raha käib küsimas.
Kogu pere ülistab tüdrukut, kuna tüdruku ema ei ole just kõige lihtsama iseloomu ja kommetega naisterahvas, siis lausa tuntakse talle kaasa.
Mina seda aga teha ei suuda. Iga kord, kui ta ilmub kuskile üritusele, siis mu süda tahab lihtsalt rinnus lõhkeda. See tunne on kirjeldamatu, mis mind valdab, kui ta kuskil on.
Mu tuju muutub paratamatult halvaks ja ma ei suuda isegi teeselda,et minuga kõik korras on.
Viimasel ajal on see kõik ka minu ja minu mehe suhet mõjutama hakanud. Kuna kui tema tütar tuleb näiteks kellegi sugulase sünnipäevale, siis ma lausa vihastan ja lähen näost roheliseks.. Ma ei suuda seda taluda, et ta käib kuskil ja teeb end veel nii haavatavaks. Mulle tundub see kõik teesklusena.
Tundes lapse ema, ei usu ma ka seda, et käbi kännust kaugele kukkunud on.
Oleme lugupeetud perekond, ent minu meelest on see suur häbiplekk, et on kuskil veel ka minu mehe tütar.
Mind peetakse halvaks ja ma teen seda kohati juba ka ise. Ma ei suuda enam end kontrollida. Alles eile õhtul oli meil suur diskussioon selle kohta mehega, et ma ei suuda taluda tema tütre kohalolekut kuskil. Veel hullem, minu sugulastel pole õrna aimugi, et mehel on tütar. Kunagi minu mees ei lubanud sellest kellelegi rääkida ja nüüd on juba aastaid möödas, et minna ja ütelda - muideks, mu mehel on tütar ka, oleme seda kõike varjanud teie eest aastaid.
Ehk on asi selles, et minu mehel on tütar teise naisega, mitte minuga ja see teeb alateadvuses kogu töö ära või on asi veel milleski muus.
Olen mõelnud isegi sellele, et kui meil peaks laps sündima, siis ma ei lubaks iialgi tema tütrel meie last oma õeks või vennaks hüüda, ma ei lubaks teda meie lapse lähedalegi. Mu alateadvus karjub, et see laps ei ole siiras ja hullemad ajad on veel ees, kuid keegi ei usu mind.. Kõik peavad teda justkui ingliks. Aga mina tunnen seda.
Palun aidake mind! Tunnen , et ma lihtsalt saan varsti vapustuse, kuna ei tule nende tunnetega enam toime.
Olete hädas oma tunnetega, mida tekitab keerukas olukord seoses teie mehe tütrega ning suhetega kõige selle ümber.
Tõepoolest võib olla raske leppida sellega, et teie mehel on tütar ja et ta mõneti paratamatult on sees ka teie suguvõsas ja suhete ringis. On ka arusaadav, et kellegagi suhet alustades võib meil olla raske leppida sellega, et meie poolt armastatud inimesel on olnud suhteid enne meid, ja on ju väga sage, et selle suhteajaloo jooksul on sündinud ka laps(i). Lapsed lihtsalt sünnivad, nad ju ei saa valida asjaolusid ja vanemaid. Ning iga vanema kohustus on hoolitseda oma laste eest. Soovimatu laps – see on kurb sõnapaar. Kui laps on juba sündinud, vajab ta hoolt ja armastust nagu iga elusolend. Kas suudaksite oma mehest lugu pidada, kui ta oma lapsest üldse välja ei teeks? Kas julgeksite loota, et sama ei või juhtuda ka teie tulevase lapsega?
Kirjast ei selgu, millistel seisukohtadel on mees selles küsimuses, ja kuidas te kumbki näete oma suhte tulevikku selles valguses, et tütar (ja tema ema) on teie taustsüsteemis igal juhul olemas, tunnistate seda või ei. Ja karta on, et kui teie ja teie mees ei leia teid mõlemat rahuldavat lahendust sellele probleemile, siis see pingestab pidevalt teie suhet ja võib ohtu seada selle jätkumise.
Kas võiks mõelda (lihtsalt mänguna oma peas) kahel suunal: mis võiks juhtuda aja jooksul teie ja teie mehe suhetes sel juhul, kui te mehe tütre olemasolu ei aktsepteeri, ja teisel suunal: kui te seda aktsepteerite.
On ju selge, et eitamine ei tee juhtunut ja kujunenud olukorda olematuks. Ent inimestel ongi erinevad strateegiad toimetulekuks, eitamine on üks neist. Emotsionaalselt raske olukorra, mälestuse, juhtumuse teadlik kõrvaletõstmine on levinud viis toime tulla. Kui sellele on eelnenud juhtunuga kaasnevate emotsioonide läbitöötamine, siis see on inimese psüühikale kergem ja pingeolukord taandub. Kui oma tunnetega keeldutakse koostööd tegemast (neid on vaja tunda, nendega on vaja nõus olla – see on eneseregulatsiooni alus), on inimene reeglina raskes olukorras: tunnete kontrollimine võtab palju energiat, ja samas elab inimene justkui emotsionaalse pommi otsas: kunagi ei tea, millal juhtub plahvatus.
Inimestel ongi erinevad arusaamad selle kohta, kas eitamine aitab kujunenud keerukaid suhteid normaliseerida või komplitseerib suhteid veelgi või kui turvaline tundub suhe, kus on pimedad nurgad ja keelatud alad.
Teil on kindlasti omad vaated ja omad vastused. Iseendaga on raske sõjas olla. Mis aitaks teil aktsepteerida seda osa mehe minevikust, mida te häbiväärseks peate? Mis oleks teie suhteprobleem siis, kui seda tütre/tütre ema lugu ei oleks? Kui palju tunnete, et mees on n-ö teie poolel, emotsionaalset lähedal, kättesaadav, olemas teie jaoks? Olen oma töös ikka näinud seda, kuidas just emotsionaalne kättesaamatus põhisuhtes teeb inimesed nii haavatavaks suhteväliste asjaolude suhtes.
Ei tohiks aktsepteerimist ja heakskiitu segamini ajada. Te ei pea mehe teguviisi, lapse ema teguviisi ega lapse käitumist heaks kiitma, aktsepteerimine tähendab, et te saate endale öelda: jah, see on juhtunud, see on tõsiasi, see on nii. Selles protsessis on oluline ka selle laiema vaate tunnustamine, et elu ei ole korrutustabel, elus juhtub asju, me ei saa kõike kontrollida. Leplikus leppida sellega, mida me muuta ei saa, on suur tarkus. Te ei saa juhtunut muuta. Küll aga saate soovi korral pingutada, et praeguses suhtes oleks olemas palju seda, mida te suhtelt ootate.
Kui aga tõesti ei suuda leppida, siis on ehk ka võimalus oma eluga edasi minna ja valida endale partner, kelle suhteminevik ei tee haiget.
Võite ka kaaluda individuaalset või paariteraapiat, et spetsialisti abi ja toega selle keeruka olukorraga ning sellega kaasnevate tunnetega toime tulla.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
