Kasvasin üles väikeses maakohas. Mu ema kasvatas mind ja mu õde üksi seega polnud me majanduslikult väga heal järjel. Mu alkohoolikust isa suri kui ma olin 9-aastane ja mõned aastad peale seda tekkis emal uus mees. Paraku ka alkoholi probleemidega. Tihti peale polnud võimalik kodus olla kuna n.ö. kasuisa oli oma joodikust sõbrad meile koju vedanud ja pidu oli tihti täies hoos. Seega viibisin palju õues ja sõprade juures. Sinna maani oli kõik ok kuni jõudsin teismeikka ja mu keha hakkas naiselikumaid vorme ilmutama. Siis hakkasid nii mu kasuisa sõbrad kui ka mu enda meessoost sõbrad minu vastu suuremat huvi üles näitama. Alguses suutsin üsna edukalt endale kindlaks jääda ja neid lähenemiskatseid tõrjuda, aga olukord muutus kui olin umbes 20. Siis tundsin karjuvat vajadust selle järele, et keegi mind armastaks. Mu ema pole selles mõttes mind kunagi aidata osanud, et tema sees pole lihtsalt selliseid armastavaid tundeid. Ta arvas, et see oli armastus mida ta nende meeste vastu tundis, kes meie elu põrguks tegid. Ja sellega see armastus ka lõppes. Mul oli alati vaba voli minna ja tulla millal tahan. Ja paraku ei osanud ma selle vabadusega suurt midagi peale hakata. Niisiis hakkasin armastust kõikvõimalikest valedest kohtadest otsima. Läksin kaasa praktiliselt igaühega, kes väitis mind armastavat. Tegelikkus oli see, et need mehed soovisid mind lihtsalt ära kasutada. Proovisin mitmeid kordi ka emaga sellest rääkida, et mis tema arvab kas need inimesed tõesti hoolivad minust.. ta ütles, et ta ei tea.. ta ei oska mind aidata. Nii pidin kõik otsused ise tegema. Olgugi, et mõni noor naine sünnitab juba 20-ndate alguses lapsi ja elab õnnelikku pereelu, see minu puhul siiski nii ei olnud. Sest keegi ei soovinud minuga pere luua vaid mind lihtsalt ära kasutada. Küllap paistis see kaugele, et olin kerge saak. Neid mehi polnud küll palju, kellel mind lõksu õnnestus meelitada.. nimelt oli neid 3. Aga kõigil neil oli juba oma pere. Naine, lapsed jne. Ja ma ei tea mida ma tol hetkel mõtlesin.. ilmselt seda, et neil meestel on juba kogemus pere loomisel ja et äkki soovib keegi neist hoopis minuga pere luua. Tegin nende meeste naistele oma käitumisega väga palju haiget(mitte, et ma arvaks, et mehed süüst täiesti puhtad oleksid olnud).. Tol hetkel ma ei mõistnud oma käitumise tagamaid. Täna saan aru, et soovisin just nimelt ainult seda, et keegi mind armastaks.. ükskõik kes. Minu seal viibimine muutus lõpuks täiesti talumatuks.. niipea kui kodust välja läksin kõlasid sõimusõnad nagu lits, libu, lehm, hoor.. Mul polnud muud võimalust kui oma asjad kokku pakkida ja sellest kõigest võimalikult kaugele põgeneda. Ja ometi elan siiani täpselt samas kohas.. seda oma peas ja südames. Olen sellest kõigest juba 10 aastat eemal olnud ja pole neid kogemusi siiani unustada suutnud. Ma pole peale sealt põgenemist enam ühtegi suhet loonud, sest ei usalda enam ühtegi meest. Ja samas elan seal kogetud valu iga päev läbi. Mu enesekindlus on olematu.. istun kodus, sest ei julge enda nägu kusagil näidata. Mis siis et olen endisest elukohast üle 100 km kaugusel. Mul on lihtsalt nii häbi.. mulle tundub nagu oleks mu minevik mulle otsa ette kirjutatud. Ja et kõik mõistavad mind hukka. Kuigi oma helgematel päevadel tean, et see olen ainult mina ise, kes mind hukka mõistab. Kõik teised oma eluga ammu edasi läinud.
Ma ei tea kuidas andestada endale neid minevikus tehtud vigu, end mitte selle pärast üha uuesti ja uuesti süüdistada.. Kuidas saada lahti mind pidevalt saatvast ärevusest ja õudusunenägudest? Sellest on ju nii palju aega möödas. Kas poleks juba aeg.. mis tehtud, see tehtud. Elu peab ju edasi minema. Aga mina soovin hoopis, et see elu juba otsa saaks.. Sest see tundub mulle liiga piinarikas.
Olen mõelnud nende naiste käest andeks paluda, lootes, et siis suudaksin ehk endaga edasi elada. Aga ma tean, et nad ei mõistaks mind.. Nad pole seda tüüpi. Nende viis asju lahendada on vägivald. Nad kasutavad seda nii teiste naiste peal( k.a. mina) kui ka oma palavalt armastatud meeste peal. Mina aga kardan meeletult kõiksugu vägivalda kuna pidin seda ka lapsena ise taluma. Kardan juba seda kui keegi minu peale häält tõstab. Siis tunnen justkui jääks süda suurest hirmust seisma. Niisiis püüan selliseid olukordi pigem vältida.
Tean, et ainus kelle andestust ma vajan olen ma ise. Ja ometi mõtlen, et kui vaid teised suudaks mulle andestada, siis ehk suudaksin ka ise endale andestada. Elan iga päev minevikus.. vahepealne 10 aastat on olnud maha visatud aeg. Ja mul on sellest nii kohutavalt kahju.
Seega praegu tunnen, et mul ongi täpselt 2 valikut.. kas otsida võimalusi endale andestamiseks või siit elus lahkuda, et ei peaks selle valuga rohkem rinda pistma...
Kõike mida ma siin elus teen, saadab pidev mõte sellest, et kas need inimesed seal kaugel kiidaksid selle heaks.. Reaalsus on see, et nad ei hooligi sellest enam ammu kas, kus või kuidas ma elan.. Miks see mulle siis ikka veel korda läheb mida nemad minust arvavad?
Teie kiri on tulvil valu minevikus juhtunu tõttu, ja tundub, et just see lahendamata valu ei lase teil endale andestada, minevikku selja taha jätta (seal on tema koht) ega eluga edasi minna. Jah - see ongi loomulik: me ei saa hästi edasi, kui pole olnuga rahu teinud. Oleks vaja mõelda, mõista ja andestada. Esimest oletegi palju teinud, mõista ja andestada pole aga sugugi lihtne, kui elu on olnud selline, nagu te kirjeldate. Kuid just mõistmine ja andestamine on vajalikud. Eelkõige on vaja iseennast mõista ja endale andestada. Siis saame oma vanad valud justkui kokku pakkida ja alumisse sahtlisse ära panna ning isegi kui sahtel lahti läheb ja pakid servadest rebenevad, ei ole see enam nii hull kui praegu.
Kirja järgi tundub mulle, et vajate professionaalset abi. Kui teaksin, kus kandis te elate, saaksin anda täpsemaid soovitusi, kuhu ja kelle poole pöörduda. Igal juhul ei tohiks te jätta ennast nende raskete mõtetega üksinda. Selles olukorras olles võib tõesti tunduda, et väljapääsu ei ole, et head lahendused on kättesaamatud. Valust läbi nügimine võtab aega ja võib olla vaevarikas. Ent kui selle ette võtate, on enam võimalik, et teie elu saab teise suuna, et tekib häid lootusi ja võimalusi nende täitumiseks.
Ka perekeskuse lehel on nõustajate kontaktid, saate võtta ühendust. Palun ärge jätke end oma valuga üksinda.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
